You Are 39% Scary |
 You scare men off occasionally, but only very weak men. You're a normal woman. You're not perfect, but you're pretty darn close. |
Friday, September 17, 2010
´You're not perfect, but you're pretty darn close. ..
Vähemalt nii räägib üks test, mida ma täna tegin:D
Thursday, September 2, 2010
"Sa oled täpselt nagu kõik ülejäänud, keda ma tunnen..."
.. ütles Tulja, kui ma ei suutnud järjekordselt meenutada ühte fakti, mida ta mulle eelnevalt rääkinud olevat:))
Tuesday, August 31, 2010
Friday, March 19, 2010
... huvitav, kas arvuti on seekord paranduses kauem seetõttu, et selgus, et ka kõvaketas vajab väljavahetamist või seetõttu, et neil on seal lihtsalt rohkem tööd, kui suvel oli...
Täiendus õhtul:
Vastus: kõvaketas vajas väljavahetamist.... tegelikult äärmiselt tüütu, kuna nüüd pean ju hakkama tegelema arvuti käepäraseks tuunimisega taaskord...
Täiendus õhtul:
Vastus: kõvaketas vajas väljavahetamist.... tegelikult äärmiselt tüütu, kuna nüüd pean ju hakkama tegelema arvuti käepäraseks tuunimisega taaskord...
Tuesday, March 2, 2010
Punane suksu otustas ise linna tagasi põrutada...
... et siis: kui kellegil on tegemisi palju, siis tuleb neid ainult juurde. Täna hommikul helistas vend ja ütles, et tema ostab endale siit Tallinnast auto. Ja, et kuna ta kedagi endale teiseks autojuhiks ei leidnud, on asjalood nii, et mul tuleb pärast tööd sõita bussiga Laagrisse, istuda oma punase suksu sadulasse ning see elusana oma maja ette transportida. Lubades ise veel pühalikult ees sõita ja teed näidata. Kuna mind väga ei vaimustanud mõte minna tipptunnil Ülemiste ristmikule seiklema (viimati istusin siiski roolis oktoobri kuus ja Tallinna-sõidukogemus on mul ka üsna minimaalne) ja otsustasime minna suure ringiga linna ääri mööda. Hiljem selgus, et see oli ainuõige otsus, kuna ilma juhipoolse küljepeeglita (ärge küsige, miks see küljest kukkus, auto oli siiski hea mitu kuud mu venna käes) oleks reavahetuste tegemine vist "üsna" keeruliseks ostunud... Ja siis: kaotasin auto, millele järgnema pidin, silmist (jäin punase taha toppama, kui tema ees minema põruta)... Sain telefoni teel juhised, et tuleb hoida Tartu peale. Üllataval kombel suutsin isegi õigele viaduktile keerata end ja sellega isegi mööduda (selgus, et vend keeras ise hoopis valest kohast ära)...
Ühesõnaga: asi läks nii, et pm. orienteerusin suure osa teest vaid märkide järgi.
Hiljem tuli veel kommentaar, et sõitsin paremini kui mu vend, kelle sõiduõpingud algasid 6-selt isa süles olles ning kes kohe kindlasti istub ka rooli taga oluliselt sagedamini, kui mina ja et tal oli raskusi mul kannul püsimisega (kiirused olid tegelikult väiksed ja suure tõenäosusega oli suht palju neid teisi juhte, kes mind kirusid, kuid kuna tahtsin elusana koju jõuda, siis see mind väga ei morjendanud). Aga nuh: bensiinimootoriga sportauto (kui seda saab opeli sportmudeli kohta öelda), ongi ilmselt äkilisem ja kiirema jooksuga, kui diiselmootoriga masin...
Ühesõnaga: asi läks nii, et pm. orienteerusin suure osa teest vaid märkide järgi.
Hiljem tuli veel kommentaar, et sõitsin paremini kui mu vend, kelle sõiduõpingud algasid 6-selt isa süles olles ning kes kohe kindlasti istub ka rooli taga oluliselt sagedamini, kui mina ja et tal oli raskusi mul kannul püsimisega (kiirused olid tegelikult väiksed ja suure tõenäosusega oli suht palju neid teisi juhte, kes mind kirusid, kuid kuna tahtsin elusana koju jõuda, siis see mind väga ei morjendanud). Aga nuh: bensiinimootoriga sportauto (kui seda saab opeli sportmudeli kohta öelda), ongi ilmselt äkilisem ja kiirema jooksuga, kui diiselmootoriga masin...
Sunday, February 28, 2010
Pidu ja pillerkaar:))
Kuidagi läheb viimasel ajal nii, et isegi need õhtud, mis olen plaaninud võtta mõnusalt ja koduselt energia taastamiseks, suudan end ikkagi kuskile ära lubada...
Näiteks tekkis esmaspäeva õhtul minu vesipiipu testises sujuvalt plaan ühineda kahe K ja veel paari inimesega ning külastada sellist vahvat üritust nagu seda on Clazzis iga teisipäeva õhtul toimuv brazilian nights. Tore oli. Olen juba vist ligi aasta plaaninud seda kohta külastada, (aimates, et seal võib tore olla) kuid kuidagi on nii läinud, et kuni teisipäeva õhtuni ei olnud see õnnestunud... Aga koht jättis väga sümpaatse mulje (kui tantsuplatsi väiksus välja arvata) ja võib teinegi kord sinna tagasi minna:D
Ja kuigi laupäeva õhtul ei pidanud ma isegi linnas olema, sain veel enne ärasõitu kutse laupäeva õhtul rokikohvikusse kuulama minna sellist kooslust nagu HND. Kuigi ma sellest bändist ei teadnud ei vähem ega rohkem, kui seda, et sellenimeline bänd eksisteerib, tundus mõte taaskord rokikohvikut külastada, päris ahvatlev. Seda enam, et maale jäädes oleksin pidanud ööbima 2-toalises korteris, kus peale minu oli ööbimas veel 5 inimest. Ja individualist, nagu ma olen, ei oleks see variant vist kuigi tore olnud.
Reisiväsimust põdedes jõudsin küll korduvalt ja korduvalt oma otsust kahetseda (just seda väljamineku poolt, mitte linna tagasitulek osa), kuid üllataval kombel suutis HND mind isegi ajutiselt piisavalt hästi käima tõmmata ja oli isegi täitsa tore. Häiriv tegur oli ainult see pubekakari seal... hakkan vist vanaks jääma. Aga HND'd läheksin ilmselt veelgi kuulama, kui keegi kaasa kutsuks;))
Muuseas, miskipärast tuli mul neid kuulates meelde minu kunagine lemmik Terminaator, eesotsas Jaagup Kreemiga. Otsustasin siis vana lemmiku muusika üles otsida, ja... ei tundunudki enam nii hea... Aga samas ka mitte nii paha, et oma nooruspõlve meenutades neid mõnel sumedal suveööl kuulama minna, kui nad juhtuvad esinema üritusel, kuhu nagunii lähen:))
Näiteks tekkis esmaspäeva õhtul minu vesipiipu testises sujuvalt plaan ühineda kahe K ja veel paari inimesega ning külastada sellist vahvat üritust nagu seda on Clazzis iga teisipäeva õhtul toimuv brazilian nights. Tore oli. Olen juba vist ligi aasta plaaninud seda kohta külastada, (aimates, et seal võib tore olla) kuid kuidagi on nii läinud, et kuni teisipäeva õhtuni ei olnud see õnnestunud... Aga koht jättis väga sümpaatse mulje (kui tantsuplatsi väiksus välja arvata) ja võib teinegi kord sinna tagasi minna:D
Ja kuigi laupäeva õhtul ei pidanud ma isegi linnas olema, sain veel enne ärasõitu kutse laupäeva õhtul rokikohvikusse kuulama minna sellist kooslust nagu HND. Kuigi ma sellest bändist ei teadnud ei vähem ega rohkem, kui seda, et sellenimeline bänd eksisteerib, tundus mõte taaskord rokikohvikut külastada, päris ahvatlev. Seda enam, et maale jäädes oleksin pidanud ööbima 2-toalises korteris, kus peale minu oli ööbimas veel 5 inimest. Ja individualist, nagu ma olen, ei oleks see variant vist kuigi tore olnud.
Reisiväsimust põdedes jõudsin küll korduvalt ja korduvalt oma otsust kahetseda (just seda väljamineku poolt, mitte linna tagasitulek osa), kuid üllataval kombel suutis HND mind isegi ajutiselt piisavalt hästi käima tõmmata ja oli isegi täitsa tore. Häiriv tegur oli ainult see pubekakari seal... hakkan vist vanaks jääma. Aga HND'd läheksin ilmselt veelgi kuulama, kui keegi kaasa kutsuks;))
Muuseas, miskipärast tuli mul neid kuulates meelde minu kunagine lemmik Terminaator, eesotsas Jaagup Kreemiga. Otsustasin siis vana lemmiku muusika üles otsida, ja... ei tundunudki enam nii hea... Aga samas ka mitte nii paha, et oma nooruspõlve meenutades neid mõnel sumedal suveööl kuulama minna, kui nad juhtuvad esinema üritusel, kuhu nagunii lähen:))
Sunday, February 21, 2010
...
Möödunud nädal kujunes mul tavapärasest kultuursemaks. Sai ära nähtud juba eestlase jaoks poolkohustuslikuks kujunenud Ürgmees, käisin vaatamas sellist etendust, nagu Sinul on meretäis hirmu ning käisin kuulamas Pastaka, Mari Kalkuni ja Kago kontserdit....
Kui mõnigi minu tutvusringkonnast rääkis, et tema läheks hea meelega ürgmeest uuesti vaatama, siis minu puhul see väide ei kehti. Kas oli see tingitud ärajoodud veinist või millestki muust, kuid minu puhul kehtis pigem väide: kui oled näinud klippe youtubest, oled näinud ka paremat osa etendusest... Küll tabasin ma end mõttelt, et Jan Uuspõllu käsitluse järgi peaks ma vähemalt kohati olema ürgmees... eriti tabavalt tundsin ma sedal, kui ta rääkis naiste ja meeste väsinuna käitumisest... kuid sellegipoolest ei tunne ma tungivat soovi soovahetusoperatsioonile suundumiseks:P Olen üsnagi rahul selle minu peituva mehe/naise seguga... (ja need halvad omadused millega ma endas rahul ei ole, ei ole mitte kuidagi seotud erinevate sugudele iseloomulike omadusega)
Aga teine etendus jättis mulle seevastu vägagi positiivse mulje. Ja kuigi teatrisse jõudes oli mul tunne, et keeran kohe otsa ringi ja lähen koju, kuna meie kohad olid 3 rõdu viimases reas (, mis on umbes kolm korrust ja väga palju ridu kaugemal minu teatriarmastuse hiigelaegadest, kui armastasin etendusi vaadata esireast, kust võis mõne etenduse puhul näha lausa näitlejate pisaraid (oli kord Ugalas selline etendus nimega Lõõmav pimedus, mis siimaani teatud olukordades meenub)), suutis see etendus mind lõpuks nii endasse haarata, et etenduse lõpuks ei kahetsenud ma hetkekski, et end kohale olin vedanud:)) Ja kui mingi hetk sain keset etendust ka mõnusa kerge rock/punkkontserdi osaliseks (küll paari looga, kuid sellest piisas), siis kadus pahameel kehvemapoolsete kohtade pärast sootuks (kuigi, kui keegi pakuks võimalust etendust uuesti parterist vaadata, siis võtaksin pakkumise sellegipoolest hea meelega vastu).
Aga huumorisoon on mul küll kas täiesti umbes või vähemalt väga teise koha peal, kui suurel osal teatrikülalistes. Nimelt muutsid nii mõnedki kohad, kus osa rahvast naerda turtsus, mind hoopiski nukraks. No vot ei oska mina näha mitte midagi naljakat vägivallas, mis paraku liiga paljude inimeste igapäevaelu "rikastab" (ei, õnneks siiski mitte minu):((
(muuseas, inimene, keda võin sellele etendusele jõudmise eest tänada, kirjeldas etendust nii: Sinuga on teine lugu)
Igatahes möödunud nädala kokkuvõte on selline, et tekkis kerge nostalgia ja oma Viljandi-aja igatsus (oma teatriõhtute, koolipidude ja mis kõige tähtsam: kitarri ja lauluga sõprade seltsis)
Kui mõnigi minu tutvusringkonnast rääkis, et tema läheks hea meelega ürgmeest uuesti vaatama, siis minu puhul see väide ei kehti. Kas oli see tingitud ärajoodud veinist või millestki muust, kuid minu puhul kehtis pigem väide: kui oled näinud klippe youtubest, oled näinud ka paremat osa etendusest... Küll tabasin ma end mõttelt, et Jan Uuspõllu käsitluse järgi peaks ma vähemalt kohati olema ürgmees... eriti tabavalt tundsin ma sedal, kui ta rääkis naiste ja meeste väsinuna käitumisest... kuid sellegipoolest ei tunne ma tungivat soovi soovahetusoperatsioonile suundumiseks:P Olen üsnagi rahul selle minu peituva mehe/naise seguga... (ja need halvad omadused millega ma endas rahul ei ole, ei ole mitte kuidagi seotud erinevate sugudele iseloomulike omadusega)
Aga teine etendus jättis mulle seevastu vägagi positiivse mulje. Ja kuigi teatrisse jõudes oli mul tunne, et keeran kohe otsa ringi ja lähen koju, kuna meie kohad olid 3 rõdu viimases reas (, mis on umbes kolm korrust ja väga palju ridu kaugemal minu teatriarmastuse hiigelaegadest, kui armastasin etendusi vaadata esireast, kust võis mõne etenduse puhul näha lausa näitlejate pisaraid (oli kord Ugalas selline etendus nimega Lõõmav pimedus, mis siimaani teatud olukordades meenub)), suutis see etendus mind lõpuks nii endasse haarata, et etenduse lõpuks ei kahetsenud ma hetkekski, et end kohale olin vedanud:)) Ja kui mingi hetk sain keset etendust ka mõnusa kerge rock/punkkontserdi osaliseks (küll paari looga, kuid sellest piisas), siis kadus pahameel kehvemapoolsete kohtade pärast sootuks (kuigi, kui keegi pakuks võimalust etendust uuesti parterist vaadata, siis võtaksin pakkumise sellegipoolest hea meelega vastu).
Aga huumorisoon on mul küll kas täiesti umbes või vähemalt väga teise koha peal, kui suurel osal teatrikülalistes. Nimelt muutsid nii mõnedki kohad, kus osa rahvast naerda turtsus, mind hoopiski nukraks. No vot ei oska mina näha mitte midagi naljakat vägivallas, mis paraku liiga paljude inimeste igapäevaelu "rikastab" (ei, õnneks siiski mitte minu):((
(muuseas, inimene, keda võin sellele etendusele jõudmise eest tänada, kirjeldas etendust nii: Sinuga on teine lugu)
Igatahes möödunud nädala kokkuvõte on selline, et tekkis kerge nostalgia ja oma Viljandi-aja igatsus (oma teatriõhtute, koolipidude ja mis kõige tähtsam: kitarri ja lauluga sõprade seltsis)
Wednesday, February 10, 2010
Pisut pilte ka....
Need vähesed pildid, mis oma kaamera ja fotokaga teha suutsin riputasin siia (kunagi tekitan piltidele väikesed selgitused ka alla, aga kuna ma selleni jõuan, ei julge lubada...)
Sunday, February 7, 2010
Elusana kodumaa pinnal tagasi....
Käisin ka mina lõpuks ära oma elu esimesel päikesereisil...
Algus oli paljutõotav:
- lennuhirmu mul ei tekkinud ja kogu sõit oli väga sujuv ja õige pistu raputas vaid enne maanduma hakkamist
- maandudes lõi vastu mõnus palavus, kuigi maandusime õhtul ja õhtud pidavat seal üsna jahedad olema .....
- kuid, siis selgus, et meie loteriimajutusega hotell oli keset kõrbe 40 km kaugusel linnast ning linna pääseb sealt vaid kolm korda nädalas umbes 2 tunniks korraga. Kuigi reisi põhieesmärk oli päikeselisi ja sooje ilmasid nautida, ei olnud me sellega siiski arvestanud (pärast seda, kui pimedaks läheb (mis praegusel aastaajal juhtub väga vara) ei ole seal lihtsalt mitte midagi peale hakata. Hotelli üle iseenesest väga ei kurda: tuba oli suur ja selle rõdult avanes otsetee basseini juurde. Söögite üle julgeksin küll vägagi viriseda (saiakesed ja viinerid paprika ja sibulaga ei ole just minu arusaam hommikusöögist ning ka õhtusöögid ei olnud väga palju paremad). Personal oli ülipüüdlik (kohati liigagi, eriti arvestades fakti, et nende üsna kehvapoolse (inglise) keele oskuse tõttu oli neist kohati raske arusaada ja end arusaadavaks teha.
- järgmisel päeval reisiesindajaga vesteldes selgus, et viimasel ajal on kõik 3* loteriimajutuse tellinud inimesed paigutatud sellesse hotelli (kas see on loterii, kui kõik paigutatakse alati ühte kohta???). Õnneks saime kokkuleppele, et meid paigutatakse madalamate tärnidega hotelli linnas (samade tärnide arvu eest oleksime pidanud 10 $ päevas juurde maksma), kuid asja ajamine võtvat aega.
- teisel õhtul võtsime siiski ette selle 2 tunnise tripi linna. Sinna sõit oli juba omaette kogemus: pisike mikrobuss paigutati inimesi nii täis, kui vähegi mahtus. 40 km läbimiseks kulus ligikaudu tunnike. Ja seda vaheldumisi kiirustel 40 km/h ja 110 km/h. Jõudsime sinna õhtul, kui Egiptus oli just võitnud jalgpalli Aafrika meistrivõistlused (seetõttu pidime linna pääsemiseks otsima mingeid kõrvaltänavaid). Melu oli vägev: kõik kohad olid paksult kohalikke täis, rahvas sõitis autokastis (isegi naised ja lapsed muuseas) ja/või poolenisti lihtsalt autoaknast väljas. Siin juba sellist asja ei näe. Melu oli nii vägev, et valgetele turistidele ei pööratud üldsegi nii palju tähelepanu, kui kartnud olin...
- otsustasin siis minagi ära käia paljukiidetud Luxorireisil - mulje sellest: ütleme nii, et Karnaki tempel päästis päeva. Surnute orus rääkis giid hauakambritest väga pealiskaudselt ning ühtegi hauakambrisse meiega kaasa ei tulnud (need oleks kindlasti palju huvitavamad tundunud, kui keegi ka lähemalt nende tagapõhja oleks valgustanud). Muuseas, giid ei suutnud kohati oma üleolekut selle ajastu kultuuri vastu varjata ning tema naljad tundusid (vähemalt meie seltskonnale) kohatud.
- ja minu armsa pisikese fotokaga pean ma ilmselt ka nüüd hüvasti jätma: alates Luxori reisist otsustab ta lihtsalt aeg-ajalt ilma mingisuguse loogikata täielikult reageerimise lõpetada (ja siis uuesti täiesti nähtava põhjuseta jälle tööle hakata)... nuux... seetõttu ei ole mul endal reisist ka väga palju pilte ette näidata: pean lootma, et reisikaaslased enda pildid lähiajal kuskile riputada või minuni toimetada suudavad (mõned pildid siiski suutsin ka oma telefoniga ja fotokaga klõpsida - need üritan kuskile riputada lähiajal).
- Kolmapäeval saime siiski hotelli vahetatud. Asukoht oli sellel ülihea: praktiliselt peatänava ääres, kuid siiski piisavalt eemal, et liigne tänavamüra eemale jääks, rand, ööklubi ja Marine Boulevard (jahtide sadam) olid paari maja kaugusel. Muuseas, meie toa aknast avanes lausa kaks vaadet merele (sinna vahele jäi küll akna all asuv prügi täis pooliku maja katus, kuid seda ei pidanud ju vaatama.
- Hotell ise oli siiski üsna räsitud olemisega: saabumise päeval ei olnud meil dušširuumis valgust ning vett, kuid see organiseeriti sinna üsna kiiresti. Erilist survet kraanist välja võluda siiski ei õnnestunud ja veetemperatuuri ka väga palju valida ei saanud (talutavast temperatuurist väike nõks soojem oli juba praktiliselt keev vesi ja nõks jahedam juba külm vesi).
- Teenindus erines eelmisest hotellist kui öö ja päev: kui eelmises hotellis üritati praktiliselt igal sammul meiega juttu teha, siis seal oli teenindus viisakas ja üsna vaikne. Aktiivsemalt suhtlesime me vist ainult administraatoriga ja sedagi ilmselt seetõttu, et pidime pidevalt mingite probleemide või küsimustega.
- kohalikud olid alati üllatunud, et miks me ometi selle hotelli võtsime (üks neist ristis selle isegi royal shit-iks), kuid kuuldes, kus me varem olnud olime, olid küsimused ammendatud:D
- Ainuke kindlalt plaanidesse võetud asi oli snorgeldamistripp. Selle saime kohalikelt 12 euriga (reisifirma pakkus 25 euri ja väitis, et kohalikelt odavamalt ei saavat). Ilmaga meil sellel päeval ei vedanud: kogu aeg oli tugev tuul, Giftuni saarel päevitamise asemel külmetasime rätikute sees ja ka snorgeldamisest ei tulnud midagi välja (suht suures lainetuses maski puhastades tekkis paanikahäire moodi asi ja mind viidi paati tagasi) ja üldse oli neid "hulle" kes üldse vette ronisid väga vähe.
- viimasel päeval, paar tundi enne lennukile minekut suutsin tänaval libiseda ja kukkuda nii õnnetult, et ilmselt rebestasin mingi lihase välja ja nii tunnike pärast kukkumist juba lonkasin päris korralikult (täna hakkas õnneks siiski juba tagasi tõmbama)
Ja üldist:
- päikest isegi oli kordades rohkem kui siin(üsna sageli oli paraku küll ilm pilves selginemistega)
- enamus päevadel oli tugev tuul ning see tegi olemise kohati väga külmaks (olengi nohune nüüdseks)
- vesi oli tõeliselt ilus rohekassinine, nagu filmides
- igal tänavanurgal kohtas väga pealetükkivaid inimesi, kuid üllataval kombel suutsin isegi mina sellega suhteliselt kiiresti harjuda, muuseas, kui meiega koos liikus meesterahvas oli olukord palju rahulikum ja tähelepanu sai hoopis tema (casanova oli väljend, mida kuulis päris tihti:D)
Algus oli paljutõotav:
- lennuhirmu mul ei tekkinud ja kogu sõit oli väga sujuv ja õige pistu raputas vaid enne maanduma hakkamist
- maandudes lõi vastu mõnus palavus, kuigi maandusime õhtul ja õhtud pidavat seal üsna jahedad olema .....
- kuid, siis selgus, et meie loteriimajutusega hotell oli keset kõrbe 40 km kaugusel linnast ning linna pääseb sealt vaid kolm korda nädalas umbes 2 tunniks korraga. Kuigi reisi põhieesmärk oli päikeselisi ja sooje ilmasid nautida, ei olnud me sellega siiski arvestanud (pärast seda, kui pimedaks läheb (mis praegusel aastaajal juhtub väga vara) ei ole seal lihtsalt mitte midagi peale hakata. Hotelli üle iseenesest väga ei kurda: tuba oli suur ja selle rõdult avanes otsetee basseini juurde. Söögite üle julgeksin küll vägagi viriseda (saiakesed ja viinerid paprika ja sibulaga ei ole just minu arusaam hommikusöögist ning ka õhtusöögid ei olnud väga palju paremad). Personal oli ülipüüdlik (kohati liigagi, eriti arvestades fakti, et nende üsna kehvapoolse (inglise) keele oskuse tõttu oli neist kohati raske arusaada ja end arusaadavaks teha.
- järgmisel päeval reisiesindajaga vesteldes selgus, et viimasel ajal on kõik 3* loteriimajutuse tellinud inimesed paigutatud sellesse hotelli (kas see on loterii, kui kõik paigutatakse alati ühte kohta???). Õnneks saime kokkuleppele, et meid paigutatakse madalamate tärnidega hotelli linnas (samade tärnide arvu eest oleksime pidanud 10 $ päevas juurde maksma), kuid asja ajamine võtvat aega.
- teisel õhtul võtsime siiski ette selle 2 tunnise tripi linna. Sinna sõit oli juba omaette kogemus: pisike mikrobuss paigutati inimesi nii täis, kui vähegi mahtus. 40 km läbimiseks kulus ligikaudu tunnike. Ja seda vaheldumisi kiirustel 40 km/h ja 110 km/h. Jõudsime sinna õhtul, kui Egiptus oli just võitnud jalgpalli Aafrika meistrivõistlused (seetõttu pidime linna pääsemiseks otsima mingeid kõrvaltänavaid). Melu oli vägev: kõik kohad olid paksult kohalikke täis, rahvas sõitis autokastis (isegi naised ja lapsed muuseas) ja/või poolenisti lihtsalt autoaknast väljas. Siin juba sellist asja ei näe. Melu oli nii vägev, et valgetele turistidele ei pööratud üldsegi nii palju tähelepanu, kui kartnud olin...
- otsustasin siis minagi ära käia paljukiidetud Luxorireisil - mulje sellest: ütleme nii, et Karnaki tempel päästis päeva. Surnute orus rääkis giid hauakambritest väga pealiskaudselt ning ühtegi hauakambrisse meiega kaasa ei tulnud (need oleks kindlasti palju huvitavamad tundunud, kui keegi ka lähemalt nende tagapõhja oleks valgustanud). Muuseas, giid ei suutnud kohati oma üleolekut selle ajastu kultuuri vastu varjata ning tema naljad tundusid (vähemalt meie seltskonnale) kohatud.
- ja minu armsa pisikese fotokaga pean ma ilmselt ka nüüd hüvasti jätma: alates Luxori reisist otsustab ta lihtsalt aeg-ajalt ilma mingisuguse loogikata täielikult reageerimise lõpetada (ja siis uuesti täiesti nähtava põhjuseta jälle tööle hakata)... nuux... seetõttu ei ole mul endal reisist ka väga palju pilte ette näidata: pean lootma, et reisikaaslased enda pildid lähiajal kuskile riputada või minuni toimetada suudavad (mõned pildid siiski suutsin ka oma telefoniga ja fotokaga klõpsida - need üritan kuskile riputada lähiajal).
- Kolmapäeval saime siiski hotelli vahetatud. Asukoht oli sellel ülihea: praktiliselt peatänava ääres, kuid siiski piisavalt eemal, et liigne tänavamüra eemale jääks, rand, ööklubi ja Marine Boulevard (jahtide sadam) olid paari maja kaugusel. Muuseas, meie toa aknast avanes lausa kaks vaadet merele (sinna vahele jäi küll akna all asuv prügi täis pooliku maja katus, kuid seda ei pidanud ju vaatama.
- Hotell ise oli siiski üsna räsitud olemisega: saabumise päeval ei olnud meil dušširuumis valgust ning vett, kuid see organiseeriti sinna üsna kiiresti. Erilist survet kraanist välja võluda siiski ei õnnestunud ja veetemperatuuri ka väga palju valida ei saanud (talutavast temperatuurist väike nõks soojem oli juba praktiliselt keev vesi ja nõks jahedam juba külm vesi).
- Teenindus erines eelmisest hotellist kui öö ja päev: kui eelmises hotellis üritati praktiliselt igal sammul meiega juttu teha, siis seal oli teenindus viisakas ja üsna vaikne. Aktiivsemalt suhtlesime me vist ainult administraatoriga ja sedagi ilmselt seetõttu, et pidime pidevalt mingite probleemide või küsimustega.
- kohalikud olid alati üllatunud, et miks me ometi selle hotelli võtsime (üks neist ristis selle isegi royal shit-iks), kuid kuuldes, kus me varem olnud olime, olid küsimused ammendatud:D
- Ainuke kindlalt plaanidesse võetud asi oli snorgeldamistripp. Selle saime kohalikelt 12 euriga (reisifirma pakkus 25 euri ja väitis, et kohalikelt odavamalt ei saavat). Ilmaga meil sellel päeval ei vedanud: kogu aeg oli tugev tuul, Giftuni saarel päevitamise asemel külmetasime rätikute sees ja ka snorgeldamisest ei tulnud midagi välja (suht suures lainetuses maski puhastades tekkis paanikahäire moodi asi ja mind viidi paati tagasi) ja üldse oli neid "hulle" kes üldse vette ronisid väga vähe.
- viimasel päeval, paar tundi enne lennukile minekut suutsin tänaval libiseda ja kukkuda nii õnnetult, et ilmselt rebestasin mingi lihase välja ja nii tunnike pärast kukkumist juba lonkasin päris korralikult (täna hakkas õnneks siiski juba tagasi tõmbama)
Ja üldist:
- päikest isegi oli kordades rohkem kui siin(üsna sageli oli paraku küll ilm pilves selginemistega)
- enamus päevadel oli tugev tuul ning see tegi olemise kohati väga külmaks (olengi nohune nüüdseks)
- vesi oli tõeliselt ilus rohekassinine, nagu filmides
- igal tänavanurgal kohtas väga pealetükkivaid inimesi, kuid üllataval kombel suutsin isegi mina sellega suhteliselt kiiresti harjuda, muuseas, kui meiega koos liikus meesterahvas oli olukord palju rahulikum ja tähelepanu sai hoopis tema (casanova oli väljend, mida kuulis päris tihti:D)
Tuesday, January 26, 2010
Varsti, varsti...
... saab ära siit külmast talvest... eile õhtul maksin reisiraha ära igatahes (kuigi ma ei usu seda 100% enne, kui olengi palmi all ja päikese käes:D)...
Muuseas, kui seda täna Kertule rääkisin, siis ta mainis, et ta nagu oleks mind sellest juba rääkimas kuulnud (kaasa arvatud seda, et väljasõit on laupäeval) ja et ju nägi seda ilmselt unes.... so, how wierd is that:D
Muuseas, kui seda täna Kertule rääkisin, siis ta mainis, et ta nagu oleks mind sellest juba rääkimas kuulnud (kaasa arvatud seda, et väljasõit on laupäeval) ja et ju nägi seda ilmselt unes.... so, how wierd is that:D
Saturday, January 23, 2010
Eile sain läätsed kätte...
... ja paki sisse oli pandud üks šokolaadikomm... väike asi, aga sellegipoolest armas;))
Monday, January 18, 2010
Küünik on tagasi:D
Kui veel reedel tööle tulles võttis see pilt (ülal - vabandust kvaliteedi (õigemini küll selle puudumise) pärast), mis mulle tööleminnes hommikul vastu vaatas heldimusest nii ohkama ja mõtlema, et talv ei olegi nii kole ja paha aastaaeg vaid täitsa tore ja ilus on tegelikult (jah, ma ise ka imestasin selle mõttevälgatuse üle), siis juba täna hommikul tundus see lumi ja külm ilm taaskord vastik ja paha. Aga siiski-siiski: positiivne moment oli täitsa olemas täna. Nimelt on näha, et päevad hakkavad jälle pikemaks ja valgemaks minema ja on lootust, et varsti jõuab kätte ka aeg, kui ma tööle minemiseks ei pea lausa loomusevastaselt "öösel" üles ärkama:DMuuseas, reedel sai võetud elu kolmas uisutamine ette. Peaaegu täisa kenasti läheb juba. Kukkusin vaid korra ja sedagi viimasel ringil: pidin ju publiku ära ootama, et oma kümnepunktisel jäässesukeldumisel ikka ilusa ohke ära teeniksin :P
Ja hoolimata faktist, et ma järgmine päev oli enesetunne kui peksasaanul (fakt, et ma reaalselt ei kukkunud, ei tähenda seda, et ma korduvalt väljaku ääres asuvasse piirdesse poleks klammerdunud kukkumise vältimiseks ... ja see mõjus minu treenimata käelihastele ikka päris laastavalt), igatsen ma juba jälle väljakule tagasi:D
Saturday, January 9, 2010
Jalutades loojangusse...
Kuigi üldjuhul olen lume- ja talvepõlgur, suutis tänane päikesepaisteline ilm ka minu välja meelitada. Haarasin oma pisikese, aga siiski üsna tubli fotoka kaasa ja läksin ... Ja tegelikult oli täitsa tore... ainult suusapükstest tundsin puudust (loe jalgadel oli väga-väga külm ...)
Vahva oli asja juures see, et tänu oma tüüpilisele kodust välja saamise venimisele, ajastus minu mere äärde jõudmine täpselt päikeseloojangu ajaks....
Et siis mõnusalt (täiesti mittefilmilõpulikult üksinda) päikeseloojangusse jalutada...
Ja mitte ei lõppenud sellega, vaid jätkus mõnusa jalutuskäiguga mere kallast mööda linna suunas ...
Saturday, January 2, 2010
Head uut aastat!!
... täna võin ma seda veel julgelt soovida:))
Minul saabus aasta 2010 Maarjamõisa haigla poole liikudes. Kui nüüd keegi arvas, et minul (või minuga koos olnud inimestest kellegil) juhtus midagi, siis nii see siiski päris ei ole. Lihtsalt paraku leidus üks tore inimene, kes pidi sel ööl lihtsalt tööl olema ja me otsustasime, et enne klubisse tantsu vihtuma minekut läheme tema juurest läbi ja viime talle tunnikene tagasi valmis saanud sushit :))
Uue aasta esimene hommik möödus Maasika sulgemiseni tantsu vihtudes (jah, piinlik tunnistada, aga sinna vahele ehk ka pisut liiga palju kokteile nautides... ). Ja hoolimata ärahävitatud alkoholikogustest ja ülivähestest unetundidest oli enesetunne hommmikul üllatavalt hea - vähesest unest ja suurest tantsimisest olid küll lihased valusad ja korraks tuli ka kerge peavalu (mille doktor L kohe sisseantud rohuga kiiresti välja ravis), kuid muidu oli olemine nii ok, et suutsin oma üliraske kotiga pika maa äärelinnas bussijaama jalutada ja juba esimese uue aasta öö sain oma kodus magada.
PS! Vana aastanumbri sees sai ka venna abielu registreerimiselt ja sellele järgnevalt tordisöömiselt läbi hüpatud ning oma uute sugulastega tutvutud. Kui nüüd päris aus olla, siis mingeid erilisi emotsioone see üritus minus ei tekitanud. Aga uued sugulased suutsid täitsa hea esmamulje jätta:))
Minul saabus aasta 2010 Maarjamõisa haigla poole liikudes. Kui nüüd keegi arvas, et minul (või minuga koos olnud inimestest kellegil) juhtus midagi, siis nii see siiski päris ei ole. Lihtsalt paraku leidus üks tore inimene, kes pidi sel ööl lihtsalt tööl olema ja me otsustasime, et enne klubisse tantsu vihtuma minekut läheme tema juurest läbi ja viime talle tunnikene tagasi valmis saanud sushit :))
Uue aasta esimene hommik möödus Maasika sulgemiseni tantsu vihtudes (jah, piinlik tunnistada, aga sinna vahele ehk ka pisut liiga palju kokteile nautides... ). Ja hoolimata ärahävitatud alkoholikogustest ja ülivähestest unetundidest oli enesetunne hommmikul üllatavalt hea - vähesest unest ja suurest tantsimisest olid küll lihased valusad ja korraks tuli ka kerge peavalu (mille doktor L kohe sisseantud rohuga kiiresti välja ravis), kuid muidu oli olemine nii ok, et suutsin oma üliraske kotiga pika maa äärelinnas bussijaama jalutada ja juba esimese uue aasta öö sain oma kodus magada.
PS! Vana aastanumbri sees sai ka venna abielu registreerimiselt ja sellele järgnevalt tordisöömiselt läbi hüpatud ning oma uute sugulastega tutvutud. Kui nüüd päris aus olla, siis mingeid erilisi emotsioone see üritus minus ei tekitanud. Aga uued sugulased suutsid täitsa hea esmamulje jätta:))
Subscribe to:
Posts (Atom)
