Laisaks olen muutunud...

... või noh, tegelikult olen seda olnud senikaua, kui end mäletan ja ei ole enam nii innukas blogija, kui alguses. Hetkel süüdistan kõiges sügismasendust:D

Aga väike lühikokkuvõte minu möödunud nädala tegevustest:
- Käisin kuulamas Tõnis Mäge ja Music Seifi (küll juba päev rohkem, tagasi, kui nädal) - mõnus oli kuulda lives lugusid, mis juba mõnda aega ka mu kõrvaklappides kõlanud ja samas leidus ka minu jaoks täiesti avastamata lugusid. Järjekordne kontsert, mille külastamist ei kahetse:))
- Teisipäeva käisin T juures mänguõhtul. Mänguks oli "Reis ümber elu", mille mõni päev endalegi hankisin. (Põhjus: "arvasin, et üks lauamäng võiks ühel üksikul neiul, kellel siiski aeg-ajalt ka külalisi käib, olemas olla")

- Neljapäev põikasin mõneks tunnike Tartusse. TÜ tudengilauliku tutuvustus oli seal ja kuna buss tasuta viis ja tõi, siis mõtlesin, et miks ka mitte. Tegelikult oli pisikene lootus nii L'i, kui ka M't seal kohtata, aga ühel või teisel põhjusel ei saanud kumbki tulla.

- Sain taas nägijaks, st. tõin prillipoest ära prillid, mille esmaspäeval tellinud olin:

- Eile sain oma käe lõpuks ka PÖFF'iga valgeks. Käisin vaatama sellist filmi nagu "Merehädaline kuul". Mulle igatahes meeldis väga ja julgen teistelegi soovitada:)) Muuseas, istuma sattusin seitsmenda rea seitsmedale kohale:))

- Täna käisin vaatamas animatsiooni "Küla nimega paanika". Kohati oli minu jaoks pisut isegi liiga jabur, kuid sellegipoolest meeldis:D

Sõjahaavad

Tegelikult sõjast oli sõjast asi siiski piisavalt kaugel. Esmaspäeval sai nimelt uisutamine ära proovitud (15 aastat tagasi uisud jalas pahkluudel kõndimine ei lähe arvesse). Nimelt ajas G vanadest töökaaslastest seltskonna kokku ning Kertulja kuulutas avalikult, et läheb ning võib mindki kõrvaltoast kaasa haarata. Ega ma tegelikult väga palju ei protesteerinud ka:D
Ohoo... püsin isegi (küll värisevatel jalgadel) püsti ja liigun isegi kuidagi edasi (küll vaevaliselt ja üks käsi uisuväljaku piirdes kinni, kuid siiski)... Tundub, et ka suvisest paarist rulluisukorrast on kasu (kuigi sa vist seda blogi ei ise ei loe, aga aitähh sulle D selle eest) :))
Siiski-siiski: esimene kukkumine (põlved ees) tuleb juba esimesel ringil. Põlv ja jalad teevad valu ning otsustan pisut puhata. Kuid uhkus ei luba alla anda ning juba õige pea suundun järgmisele ringile. Mingi hekt muutun uljaks ning kohe kaotan jälle tasakaalu ning seekord saab tõsisemaid kannatusi minu küünarnukk. Värisevatel jalgel sõidan ringi siiski lõpuni ning endiselt keeldun alla andmast:D
Korra kukun veel, kuid siis suudan piirdest kinni haarata ning minu keha puudutab jääd õnneks praktiliselt olematul kiirusel, seega füüsilised vigastused jäävad selleks kukkumisest tulemata:))

Mingi hetk teeb Kertu ettepaneku käsikäes uisutada, et on julgem. Kuigi ma algselt selles tõsiselt kahtlen (kui üks meist tasakaalu kaotab, kukuvad ju mõlemad), otsustan siiski selle ideega kaasa minna ning selgub, et tal oli õigus. Käsikäes toreda sõbraga uistutada on tõesti palju julgem ("koos kukkuda ei ole üldse nii jube, hoopis lõbus on ju") ning lõpuks julgen ka liuväljaku piiretest pisut kaugeneda:D

Kokkuvõte esimesest sõidust:
- 3 kukkumist
- 2 suurt sinikat
- väga palju positiivseid emotsioone, mis sellesse pimedasse ja koledasse aastaaega hädasti ära kulusid:))
- Koos Kertuga võtame vastu otsuse, et me tahame õige pea sinna tagasi minna:D

Voodisaagast

Nimelt hakkas mu selg iga päevaga järjest rohkem valu tegema (st. valu oli juba hommikul pärast ärkamist) ja lõpuks suutsin uinuda vaid siis, kui endale lambanaha selja alla võtsin.

Seega otsustasin endale uue voodi osta. Pärast mõningaid otsinguid, langes valik selle kasuks:Samas ei oleks ma uskunud, et ühe väikese ostuga nii palju (nevgatiivseid) emotsioone võib kaasneda:
- veebipoest paar meeldivamat eksemplari välja vaadatud, meelde jäetud fakt, et kohaletoimetamine paari päeva jooksul (jättes kahe silma vahele, et see paari päeva jooksul kehtis juhul, kui toode on laos olemas) ning Ly moraalseks toeks kaasa haaratud, läksin poodi sobivamat neist üle vaatama. Ly agitatsioonil sai lõpuks välja valitud eksemplar, mis ei olnud algselt isegi mõeldavate variantide hulgas.
- poes selgub, et kohaletoimetamisega läheks siiski pisut rohkem, kui paar päeva, kuna pakendatud varinati ei ole hetkel Tallinnas laos.
- no ok, ma siis kohe ei võta siiski, vaatan ka teisi variante. TC-s oli valik masendav, kuid peas kummitas see väljavalitu, mis oli vahepeal vägagi meeldima hakanud.
- järgmine päev läksin seda veel korra veebipoodi uudistama ja mida ma näen, veebis on sobivate mõõtmetes voodi lausa soodushinnaga ning ka kohaletoimetamistasu on pisut väiksem, kui poes. Pikka mõtlemist ei olnud, tellisin ära:))
- Üsna kohe tuli arve, et kohaletoimetamise aeg 2-3 nädalat - "oeh, pisut palju on, aga kannatan ära:))
- Järgmiseks võib poodi (Top Shop) madratsi järele. Selgub, et ka sinna tuleb sobivates mõõtudes eksemplar tellida (ja sinna jõudvat see paari nädala kuni kuu jooksul)
- nu ok, elame siis üle ja ootame. Küsin veel igaks juhuks üle, et kas madrats mahub tavalise sõiduauto pakiruumi - mahtuvat küll.
- paari päeva pärast uurin veel korra kodulehte - meenub, et olin tellinud eriti pehme variandi, aga hinda ei küsinudki (olin enne veebist uurinud tundusid vastuvõetavad) ja silma jääb, et tegelikult kõige pehmem variant on ˇkaks korda kallim neist, mida vaadanud olin (seda küll otseselt minu voodi mõõtudes ei ole ja eeldan, et ilmselt nii palju oleks müüja siiski selgitanud, et see oleks juba eritellimus või peaks kahest tükist kokku panema).
- Igaks juhuks otsustan üle täpsustada ja uurida ka kohaletoimetamise aega: hind siiski algsetes piirides, kuid madratsi poodi jõudmise aeg võib venida max. kahele kuule "MIDA, kas tõesti on oht, et ma pean veel KAKS KUUD !!!! igal hommikul seljavaluga ärkama???"
- oma vana madrats muutub iga päevaga järjest segavamaks, lõpuks suudan uinuda vaid siis, kui olen lambanaha selja alla keeranud.
- 2 nädalat pärast tellimuse sisseandmist tuleb siiski kõne, et võib madratsile järgi tulla:))
- otsin autoga inimest, kes mind selles mures võimalikult kiiresti aidata saaks ning õnneks väga kaua otsima ei pea.
- päev enne madratsile järgiminekut tuleb kõne ka poest, et voodi on Tallinnasse jõudnud, millal vastu võtan - JESSS!!!!!!
- saan madratsi kätte ning selgub, et tavalisse sõiduautosse poleks see mahtunud (minu abilisel oli pick-up (vabadust, kui kirjapilt vale sai) tüüpi auto), aga saame selle siiski koju toodud.
- järgmisel päeval jõuab kohale ka voodi: kui kuller seda üles tassib, vaatan, et kahtlaselt väike pakk, kuid võtan siiski vastu...
- krt, väike voodi on saadetud... otsin postkastist välja ka arve, et üle kohe üle kontrollida ja selgub, et sellele on kantud 40 cm kitsam voodi - PAANIKA, sest madrats on juba kohal ja seda enam ümber vahetada ilmselt ei saa
- kõne klienditeenindusse - selgub, et tellimuses olevaki olnud sellistes mõõtudes voodi (kuid kuna hind oli õige, unustasin üle kontrollida), õnneks saab siiski õigetes mõõtudes voodi vastu välja vahetada, aga pidi minema pisut vähem, kui nädalake.
- vahepeal magan oma uuel madratsil, põrandal - eks pisut kõva on, aga tegelikult täitsa mõnus:))
- kokkulepitud ajal jõuab voodi tallinnasse ning uuritakse transpordi kohta - otsustan nendepoolse transpordi kasuks (ja selle eest siis pisut maksma)
- selgub, et esimene vaba aeg nende autol on alles nädala pärast - SIC!!!
- kurtnud muret ühele töökaaslasele, ei ole tal pikka juttu ja võtab sõidu enda peale (teatavatel põhjustel, tassimisel ei saa ta mind aidata)
- tassimise ja voodi monteerimise raske töö võtavad enda peale õeke oma sõbrannaga, mina olen lihtsalt ilus seal juures:D

Praeguseks olen oma uues voodis maganud juba mõned head ööd ja iga päevaga meeldib mu uus voodi mulle ainult enam:D

Hetkel meenutab vanu öid veel vaid ukse taga nurgas seisev vana kušett ning seegi viiakakse varsti ära:))

Torr, torr, torr...

Ja ongi see vastik, külm ja pime aastaaeg kätte jõudnud, kui parema meelega talveunne vajuks ja enne kevadet ei ärkaks... selline väsimus on lihtsalt kogu aeg sellest pimedusest ja päikesepuudusest. Kogu aeg on külm ja pime ja vastik jne....

Ja ei ole minust ka erilist lume nautijat (kas ma olen tõesti ainus???). Eriti vastumeelne tundub lumi ja talv linnas, kus see niigi kehvas seisus kõnniteed veelgi raskemini läbitavaks muudavad ja isegi värskeltsadanud lumi ei tundu enam kuigi tore, sest kujutluspilt sellest, mis selle kõigega kaasneb, rikub selle ilusa pildi minu jaoks ära (ja ei ma ei suuda seda alla suruda).

Kuidagi läks nii, et eelmisel nädalavahetusel jõudsin jälle kord täiesti plaaniväliselt klubisse tantsima. Algselt oli küll plaan lihtsalt M-ga minu uus voodi kokku monteerida ja väikene vein selle tähistamiseks ära juua. Voodit kokku me ei pannud (põhjendus ilmub järgmises postituses), kuid veinile tegime küll üks-null:)) Ja nagu ennegi juhtunud, tekkis pärast väikest alkoholimanustamist kange soov tantsima minna ja nii see läks... koju (st. M juurde) jõudsime alles kella kuueks, pärast pikka jalutuskäiku Überblingenist Õismäele (alguses oli mõnus jalutada ja pärast tundus juba narr taksot võtta)... lõppes asi sellega, et järgmisel päeval koju jõudes olid jalad nii märjad ja külmunud, et valus oli trepist üles minna... brr.... :S

Ja muuseas, alates tänasest jõuludeni on mul lisaks Kikile veel üks korterikaaslane: ema töökaaslase tütrel oli tema praktikaperioodiks vaja öömaja ja mul lihtsalt ei olnud südant ära ütlemiseks...