Pahupidi maailm...

Viimasel ajal tundub, et asjad on kuidagi peapeale pööratud. Täna tuli üks kolleeg, kellel on muidu alati palav, kurtma, et tal on külm (muuseas, minul, kellel on praktiliselt alati on külm, oli sel hetkel vägagi soe). Samuti õpin uuesti kõndima kontstel, no ei tule välja veel väga hästi (vaid pisut rohkem, kui aastake tagasi praktiliselt elasin kontstel ja õppisin kõndima madalatel jalanõudel).

PS! Sekeldused minu arvutiga ei ole siiski lõppenud, tundub, et järgmise sammuna pean soetama oma kullakesele uue toitejuhtme (vihale ajab see, et juhtme kõige kuluvama osa külge kinnitatakse kõige kallimad osad:S) Oeh:(

Kiita tahaks

... ML-i garantiiteenindust. Töö kiire ja korralik: arvuti viisin sisse kolmapäeval 14 paiku ja juba sama päeva poole 17 paiku tuli kõne, et arvuti on jälle korras:))

Ja praegu tundub, et ventikad täitsa töötavad:))

Vastik, vastik, vastik....

... tuli lihtsalt tuju natukene viriseda (ehk hakkab kergem)....

Tehnikaga pole ma kunagi väga hästi läbi saanud ja nüüd tuletas see end mulle jälle meelde: nimelt ütlesid minu armsa sülearvuti ventikad üles, vähemalt nii tundub. Seega õhtuti mind enam netis ringi kolamas mõnda aega ei kohta. Lisaks pean ma tegelema selle probleemi lahendamisega (mida ma kohe ÜLDSE teha ei viitsi) :S

Lisaks on mul endiselt unega probleeme + väikene külmetuspoiss külas....

Aga vähemalt oli laupäeval kultuuritehases tore:))

Mis on pisikene, vähe kasutatud, sageli kadunud, aga siiski oma?

- Kertu andis mulle teada, et õige vastus on "mõistus". Ja nii kurb, kui see ka ei ole, siis peab see vastus ka minu puhul paika:))

Tegelikult olen ma viimasel ajal väga laisk postitaja olnud. Mitte et poleks otseselt millestki kirjutada, lihtsalt see töörütmis olek on vist kirjutamissoone ära võtnud.

Kolmapäeval sai elus esimest korda vaadatud jalgpalli teleriekraanilt. Kertu kokkas meile pastat (muuseas, parim pasta, mis ma elus söönud olen (- sry, Vapiano kokad, enam ei ole te oma pastanduses edetabeli esimesed:P)). Vaatasime koos Eesti-Brasiilia mängu (mille samal päeval toimumist pidin mina Kertule meelde tuletama btw - täielik müstika siiamaani:D), jõime veini ja sõime. Esimene emotsioon mängust: väga hea, et ma kohapeal vaatamas ei ole, tõeliselt masendav on (see oli veel see aeg, kui eestlased palli ligigi ei pääsenud), edasi läks oluliselt lõbusamaks:)) Meiega koos vaatas ka mängu Kertu korterikaaslane. Tõeliselt lõbus õhtu oli, tänan Kertu:))

Seoses Kertu korterikaaslasega (või hetkedel, kui taaskord ennastunustavalt Kertuga itsitame), meenub mulle vestlus, mille pidasin maha oma esmaskordsel kohtumisel temaga:
A: Are you stoned? (selle peale, et me järjekordselt ennastunustavalt naersime ja täiesti kainena btw)
U: No, we are allways like that...
A: Are you allways stoned???
No selle viimase küsimuse peale ei osanudki enam midagi kosta:D

Reedel oli väike pidu, mille üksikasjad jäävad vaid asjaomaste teada. Kuid täna järgnes peole väike AA-koosolek, mille lõppkokkuvõttes selgus, et kõiges on süüdi minu praegune elukoht ja selle (eelmise elaniku poolt jäetud) aura (kes teab, see teab ja kes ei tea, aga keda huvitab, küsib juurde):D

Tänase päeva uudissõna

Kertu: "Mahepunkar on tegelikult täitsa vahva sõna" :D

Traditsioonidest ja nende rikkumisest

Laupäeva õhtul sai taaskord jätkata ühte oma igasuvist traditsiooni, kuid samas pisut ka rikkuda ühte teist, sellega seotud traditsiooni. Nimelt külastasin järjekordselt sellist vahvat üritust nagu Hauka laada raames korraldatav romuralli (külastanud olen seda juba aastaid). Ja traditsiooni rikkusin sellega, et üle pika aja ei olnud ma seal autojuhina (kas siis üksi või kaine autojuht kellelegi teisele) vaid võisin ka ise rahumeelselt õlut rüübata:))

Ei tea, kas oli see põhjustatud joodud õllest, vahvast seltskonnast või väikestest reeglite muudatustest, kuid vaatemäng ei tundunud sel aastal sugugi nii hea, kui möödunud aastatel. Loomulikult oma eredad hetked olid, kuid need ei tundunud nii köitvad kui tavaliselt.

Kuid üritusele järgnev kontsert (mõtlen just peaesineja Metsatöllu oma) oli iga kulutatud rahaühikut väärt. Mõnus oli näha niivõrd proffessionaalselt korraldatud kontserti sellel pisikesel lauluväljakul, et lõpuks mäe otsas istudes ja vaatemängu jälgides, tekkis isegi tunne, nagu viibiks mõnel suurel rokk-kontserdil, mitte pisikesel romurallijärgsel kontserdikesel (kuigi ka eelmise aasta kontsert jääb mulle oma headuses ilmselt veel pikaks ajaks meelde).

PS! Täna jõudsin lõpuks esimest korda sel suvel ka merre ujuma. Mõnus oli ja tekkis küsimus, et miks ma küll seda varem teinud ei olnud:D

Pühendusega doktor Ly-le

Eile õhtul sai siis üsna värskelt diplomeeritud doktor Ly-ga lapsepõlve meenutatud. Kolasime lasteaia ja algkooli hoovis ja ajasime juttu, kiikusime ja loomulikult lõkerdasime (Ly oli enne Kertut minu ametlik kõhulihaste treener btw). Muuseas sain ka teada mis mure mul see on, et mul seistes sageli enesetunde vääääga kehvaks lööb. Mul on nimelt ortostaatiline hüpotension - ma loodan, et ma suutsin selle nimetuse nüüd õigesti meelde jätta, õppimine võttis küll kaua aega:D

Tagasi tööl

Nonii... parandan nüüd ära ühe võla... ma nimelt ei ole nüüd mõnda aega siia sõnagi lisanud ja Üks ikka aeg-ajalt uurib, et kuna/miks ma oma blogi täiendanud ei ole.

Praeguseks hetkeks olen olnud tagasi tööl juba 3 päeva ja mõned tunnid peale. Ja eks sellest ole tingitud ka kerge magamatus, mis minu kirjutamiskraanid kinni keeras. Ja kuna ma ikka veel ei oska õhtuti õigel ajal magama minna/jääda (huvitav, kas ma kunagi selle oskuse ka selgeks õpin üldse:P), siis hommikune varane ärkamine on päris karm. Eriti arvestades asjaolu, et minu organism ei ole enam nii tugev, kui mõned aastad tagasi, kui veel ei olnud mitte kõige vähematki probleemi selle vähese unega.

Kuigi kui nüüd päris korrektne olla, siis magamatus sai alguse laupäevaselt Kertu sünnipäevapeolt. Täitsa vahva oli. Üle 7 aasta sai jälle proovitud jalgpalli taga ajada (ei tulnud hästi välja, aga ma lohutan end sellega, et teistel mängijatel oli korralik trenn (loe: kord aastas toimuv kohustuslik sünnipäevamäng) selja taga). Algselt viilisin hakates spordifotograafiks, kuid nähes, kui platsil ringikimajatel oli, nõustusin ka täitsa vabatahtlikult ühe vigastatu välja vahetama (kes hiljem muuseas tõstis kisa, et miks ma ründele ei asu, kui otsustasin värava lähedusse kaitsesse jääda:P)

Ja esmaspäeval tööl tagasi olles oli tunne, et vaim on värske, kuid keha on läbi (magamatus ja väike trenn teevad ju oma töö). Aga nii vahva oli sattuda komplimentide rahe alla a'la 'sa näed nii hea välja, kohe näha, et puhanud inimene':D

Aga täna põrutan lõunasse ära:))