...

Möödunud nädal kujunes mul tavapärasest kultuursemaks. Sai ära nähtud juba eestlase jaoks poolkohustuslikuks kujunenud Ürgmees, käisin vaatamas sellist etendust, nagu Sinul on meretäis hirmu ning käisin kuulamas Pastaka, Mari Kalkuni ja Kago kontserdit....

Kui mõnigi minu tutvusringkonnast rääkis, et tema läheks hea meelega ürgmeest uuesti vaatama, siis minu puhul see väide ei kehti. Kas oli see tingitud ärajoodud veinist või millestki muust, kuid minu puhul kehtis pigem väide: kui oled näinud klippe youtubest, oled näinud ka paremat osa etendusest... Küll tabasin ma end mõttelt, et Jan Uuspõllu käsitluse järgi peaks ma vähemalt kohati olema ürgmees... eriti tabavalt tundsin ma sedal, kui ta rääkis naiste ja meeste väsinuna käitumisest... kuid sellegipoolest ei tunne ma tungivat soovi soovahetusoperatsioonile suundumiseks:P Olen üsnagi rahul selle minu peituva mehe/naise seguga... (ja need halvad omadused millega ma endas rahul ei ole, ei ole mitte kuidagi seotud erinevate sugudele iseloomulike omadusega)

Aga teine etendus jättis mulle seevastu vägagi positiivse mulje. Ja kuigi teatrisse jõudes oli mul tunne, et keeran kohe otsa ringi ja lähen koju, kuna meie kohad olid 3 rõdu viimases reas (, mis on umbes kolm korrust ja väga palju ridu kaugemal minu teatriarmastuse hiigelaegadest, kui armastasin etendusi vaadata esireast, kust võis mõne etenduse puhul näha lausa näitlejate pisaraid (oli kord Ugalas selline etendus nimega Lõõmav pimedus, mis siimaani teatud olukordades meenub)), suutis see etendus mind lõpuks nii endasse haarata, et etenduse lõpuks ei kahetsenud ma hetkekski, et end kohale olin vedanud:)) Ja kui mingi hetk sain keset etendust ka mõnusa kerge rock/punkkontserdi osaliseks (küll paari looga, kuid sellest piisas), siis kadus pahameel kehvemapoolsete kohtade pärast sootuks (kuigi, kui keegi pakuks võimalust etendust uuesti parterist vaadata, siis võtaksin pakkumise sellegipoolest hea meelega vastu).
Aga huumorisoon on mul küll kas täiesti umbes või vähemalt väga teise koha peal, kui suurel osal teatrikülalistes. Nimelt muutsid nii mõnedki kohad, kus osa rahvast naerda turtsus, mind hoopiski nukraks. No vot ei oska mina näha mitte midagi naljakat vägivallas, mis paraku liiga paljude inimeste igapäevaelu "rikastab" (ei, õnneks siiski mitte minu):((
(muuseas, inimene, keda võin sellele etendusele jõudmise eest tänada, kirjeldas etendust nii: Sinuga on teine lugu)

Igatahes möödunud nädala kokkuvõte on selline, et tekkis kerge nostalgia ja oma Viljandi-aja igatsus (oma teatriõhtute, koolipidude ja mis kõige tähtsam: kitarri ja lauluga sõprade seltsis)