Aasta hakkab kohe-kohe lõppema...

... ja sellel puhul olevat komme teha kokkuvõtteid ja mõelda tagasi möödunud aastale.

Üks suurem asi, mis kohe-kohe lõppevasse aastasse jäi, on järjekordne kolimine. Oma ei ole (st. endiselt on üürikas), kuid praegune elukoht meeldib mulle lihtsalt väga palju rohkem, kui eelmine.

Lisaks võib kohe-kohe lõppevale aastale tagasi vaadates leida nii mõnegi sündmuse, mis vähendab mu võimalusi "Ma ei ole... " mängus kaasmängijad purju joota (loe: leidus nii mõnigi asi, mida tegin elus esimest korda):
* pidasin soolaleivapidu
*käisin laeval pidutsemas ja sain oma jala ka Rootsimaa pinnale asetatud (mille tulemusena tekkis ühest tulevasest (või juba peaaegu praegusest) meedikust nii mõnigi pisut kompromiteeriv foto minu arvutisse) - nii, et ettevaatust L, kui sa mulle tulevikus tasuta taastusravi ei võimalda:P
* sõitsin rulluiskudega
* jõudsin laulupeole publikuna (nii rongkäikku vaatama, kui ka kontserdi algust kuulama - varem olin sinna vaid lauljana jõudnud)
* hakkasin blogi pidama
* käisin 3D kinos
* tapeetisin iseseisvalt tuba
* mägisin bowlingut
* klubide tasemel jalgpalli vaadatud (jah, see ei oleks mul meeles olnud, kui ma oma blogi arhiivi piilunud ei oleks)
* vaatasin telekast jalkat
* sõitsin (ise roolis olles) Tallinn-Tartu maanteel, nii üksi, kui ka reisikaaslastega
* käisin PÖFF'il
* jõudsin uiskudel jääle (ja endiselt kavatsen tagasi minna)
* jätsin jõulud vahele
* ja lõpuks: tegin väikese tagasivaate möödunud aastale (varem seda teinud ei ole ja uusaastalubadusi ma endiselt keeldun andmast)

Ühesõnaga endiselt kehtib minu puhul see pilt:

Selleks aastaks on siis jõulud läbi...

... ja sellel aastal sai lõpuks teha teoks mõtte, mis on mul juba mitmed aastad peas keerelnud. Nimelt otsustasin sel aastal jõulud lihtsalt vahele jätta. Ainus, mis jõule meelde tuletas, olid telekast jooksvad jõulufilmid...

Muuseas, nii vahva, kuidas pool tunnikest jääl ühe väga toreda inimesega võib tuju väga palju paremuse poole muuta:D

PÖFF on selleks aastaks lõppenud

Oma esimesel PÖFF'i aastal suutsin piirduda nelja filmi ja Bulgakovi "Meister ja Margariita" audio-visuaalse tõlgendusega.

Lisaks eelmises postituses mainitutele jõudsin vaatama veel kahte filmi.

Esimene neist oli selline intrigeeriva nimega film, nagu "Suurus on oluline" - sisu ei olnudki nii intrigeeriv, kui minu rikutud mõttemaailm arvas/lootis/vms:P. Tegu oli ühe vahva filmiga, kus aastaid oma suure ülekaaluga võitlemisest väsinud seltskond otusustas tegelema hakata hoopis sumomaadlusega. Igal liikmel sellest pundist oli oma erinev taak kanda, milles nad oma suurt ülekaalu süüdistasid. Ja loomulikult tuli lõpuks välja, et suurus tõesti ei ole oluline... vähemalt olulistes asjades:))

Teine oli "Kümnest üheteistkümeni" - Millegipärast tuli mul seda filmi vaadates minu vanatädi meelde (olgu muld talle kerge) ja selgus, et mina olen niigi väga kergelt pääsenud.

Meistrit ja Margaritat läksin vaatama eriliselt süüvimata, MIDA ma üldse vaatama lähen (nagu oli tegelikult ka kõigi teiste filmide puhul (välja arvatud Merehädaline kuul)) (ja isegi raamat oli läbi lugemata). Meelde suutsin jätta vaid koha, kus asi toimub:P Aga mulle tegelikult meeldib aeg-ajalt niimoodi kultuurielamusi saama minna: nimelt kui ei ole mitte mingeid ootusi, on võimalik jälgida asja nn. avatud meeltega (st. kogu filmi/ettekande/etenduse/jne ajal ei võrdle seda meeleheitlikult oma eelnevalt tekkinud ootustega vaid suudad jälgida ka teisi pisiasju). Mul endal on nimelt sageli raskusi sundida end avatud meeltega midagi jälgima. Aga elamusest endast nii palju, et esimestel minutitel oli ahastus, et MIDA ma küll vaatama olen tulnud ja kuidas ma suudan seda jama 40 minutit jälgida, aga üsna kähku läks asi huvitavamaks ja tegelikult möödus see aeg väga kiiresti. Jõudis tekkida ka mingi oma nägemus (mis suure tõenäosusega on petlik:P), millest raamatus juttu võis olla. Väga hea meelega võrdleksin seda ka reaalsusega. (Siit palve: kui kellegil juhtub see raamat kuskil riiulis tolmu koguma, siis oleksin väga õnnelik, kui saaksin seda laenata )

Kokkuvõtteks: Väga hea esmamulje jäi mulle kogu sellest asjast ja püüan kindlasti ka järgmisel aastal selle ürituse oma graafikusse (ka rahalisse) mahutada. Ka siis, kui ma kompanjoni ei peaks leidma:D

Aa, seda ka, et publiku lemmikfilmi nägin ka mina ära ja see oli ka minu lemmik (neist neljast, mida nägin - aitähh A, et sa oma pileti Kertul mulle lubasid loovutada:P) :D

Laisaks olen muutunud...

... või noh, tegelikult olen seda olnud senikaua, kui end mäletan ja ei ole enam nii innukas blogija, kui alguses. Hetkel süüdistan kõiges sügismasendust:D

Aga väike lühikokkuvõte minu möödunud nädala tegevustest:
- Käisin kuulamas Tõnis Mäge ja Music Seifi (küll juba päev rohkem, tagasi, kui nädal) - mõnus oli kuulda lives lugusid, mis juba mõnda aega ka mu kõrvaklappides kõlanud ja samas leidus ka minu jaoks täiesti avastamata lugusid. Järjekordne kontsert, mille külastamist ei kahetse:))
- Teisipäeva käisin T juures mänguõhtul. Mänguks oli "Reis ümber elu", mille mõni päev endalegi hankisin. (Põhjus: "arvasin, et üks lauamäng võiks ühel üksikul neiul, kellel siiski aeg-ajalt ka külalisi käib, olemas olla")

- Neljapäev põikasin mõneks tunnike Tartusse. TÜ tudengilauliku tutuvustus oli seal ja kuna buss tasuta viis ja tõi, siis mõtlesin, et miks ka mitte. Tegelikult oli pisikene lootus nii L'i, kui ka M't seal kohtata, aga ühel või teisel põhjusel ei saanud kumbki tulla.

- Sain taas nägijaks, st. tõin prillipoest ära prillid, mille esmaspäeval tellinud olin:

- Eile sain oma käe lõpuks ka PÖFF'iga valgeks. Käisin vaatama sellist filmi nagu "Merehädaline kuul". Mulle igatahes meeldis väga ja julgen teistelegi soovitada:)) Muuseas, istuma sattusin seitsmenda rea seitsmedale kohale:))

- Täna käisin vaatamas animatsiooni "Küla nimega paanika". Kohati oli minu jaoks pisut isegi liiga jabur, kuid sellegipoolest meeldis:D

Sõjahaavad

Tegelikult sõjast oli sõjast asi siiski piisavalt kaugel. Esmaspäeval sai nimelt uisutamine ära proovitud (15 aastat tagasi uisud jalas pahkluudel kõndimine ei lähe arvesse). Nimelt ajas G vanadest töökaaslastest seltskonna kokku ning Kertulja kuulutas avalikult, et läheb ning võib mindki kõrvaltoast kaasa haarata. Ega ma tegelikult väga palju ei protesteerinud ka:D
Ohoo... püsin isegi (küll värisevatel jalgadel) püsti ja liigun isegi kuidagi edasi (küll vaevaliselt ja üks käsi uisuväljaku piirdes kinni, kuid siiski)... Tundub, et ka suvisest paarist rulluisukorrast on kasu (kuigi sa vist seda blogi ei ise ei loe, aga aitähh sulle D selle eest) :))
Siiski-siiski: esimene kukkumine (põlved ees) tuleb juba esimesel ringil. Põlv ja jalad teevad valu ning otsustan pisut puhata. Kuid uhkus ei luba alla anda ning juba õige pea suundun järgmisele ringile. Mingi hekt muutun uljaks ning kohe kaotan jälle tasakaalu ning seekord saab tõsisemaid kannatusi minu küünarnukk. Värisevatel jalgel sõidan ringi siiski lõpuni ning endiselt keeldun alla andmast:D
Korra kukun veel, kuid siis suudan piirdest kinni haarata ning minu keha puudutab jääd õnneks praktiliselt olematul kiirusel, seega füüsilised vigastused jäävad selleks kukkumisest tulemata:))

Mingi hetk teeb Kertu ettepaneku käsikäes uisutada, et on julgem. Kuigi ma algselt selles tõsiselt kahtlen (kui üks meist tasakaalu kaotab, kukuvad ju mõlemad), otsustan siiski selle ideega kaasa minna ning selgub, et tal oli õigus. Käsikäes toreda sõbraga uistutada on tõesti palju julgem ("koos kukkuda ei ole üldse nii jube, hoopis lõbus on ju") ning lõpuks julgen ka liuväljaku piiretest pisut kaugeneda:D

Kokkuvõte esimesest sõidust:
- 3 kukkumist
- 2 suurt sinikat
- väga palju positiivseid emotsioone, mis sellesse pimedasse ja koledasse aastaaega hädasti ära kulusid:))
- Koos Kertuga võtame vastu otsuse, et me tahame õige pea sinna tagasi minna:D

Voodisaagast

Nimelt hakkas mu selg iga päevaga järjest rohkem valu tegema (st. valu oli juba hommikul pärast ärkamist) ja lõpuks suutsin uinuda vaid siis, kui endale lambanaha selja alla võtsin.

Seega otsustasin endale uue voodi osta. Pärast mõningaid otsinguid, langes valik selle kasuks:Samas ei oleks ma uskunud, et ühe väikese ostuga nii palju (nevgatiivseid) emotsioone võib kaasneda:
- veebipoest paar meeldivamat eksemplari välja vaadatud, meelde jäetud fakt, et kohaletoimetamine paari päeva jooksul (jättes kahe silma vahele, et see paari päeva jooksul kehtis juhul, kui toode on laos olemas) ning Ly moraalseks toeks kaasa haaratud, läksin poodi sobivamat neist üle vaatama. Ly agitatsioonil sai lõpuks välja valitud eksemplar, mis ei olnud algselt isegi mõeldavate variantide hulgas.
- poes selgub, et kohaletoimetamisega läheks siiski pisut rohkem, kui paar päeva, kuna pakendatud varinati ei ole hetkel Tallinnas laos.
- no ok, ma siis kohe ei võta siiski, vaatan ka teisi variante. TC-s oli valik masendav, kuid peas kummitas see väljavalitu, mis oli vahepeal vägagi meeldima hakanud.
- järgmine päev läksin seda veel korra veebipoodi uudistama ja mida ma näen, veebis on sobivate mõõtmetes voodi lausa soodushinnaga ning ka kohaletoimetamistasu on pisut väiksem, kui poes. Pikka mõtlemist ei olnud, tellisin ära:))
- Üsna kohe tuli arve, et kohaletoimetamise aeg 2-3 nädalat - "oeh, pisut palju on, aga kannatan ära:))
- Järgmiseks võib poodi (Top Shop) madratsi järele. Selgub, et ka sinna tuleb sobivates mõõtudes eksemplar tellida (ja sinna jõudvat see paari nädala kuni kuu jooksul)
- nu ok, elame siis üle ja ootame. Küsin veel igaks juhuks üle, et kas madrats mahub tavalise sõiduauto pakiruumi - mahtuvat küll.
- paari päeva pärast uurin veel korra kodulehte - meenub, et olin tellinud eriti pehme variandi, aga hinda ei küsinudki (olin enne veebist uurinud tundusid vastuvõetavad) ja silma jääb, et tegelikult kõige pehmem variant on ˇkaks korda kallim neist, mida vaadanud olin (seda küll otseselt minu voodi mõõtudes ei ole ja eeldan, et ilmselt nii palju oleks müüja siiski selgitanud, et see oleks juba eritellimus või peaks kahest tükist kokku panema).
- Igaks juhuks otsustan üle täpsustada ja uurida ka kohaletoimetamise aega: hind siiski algsetes piirides, kuid madratsi poodi jõudmise aeg võib venida max. kahele kuule "MIDA, kas tõesti on oht, et ma pean veel KAKS KUUD !!!! igal hommikul seljavaluga ärkama???"
- oma vana madrats muutub iga päevaga järjest segavamaks, lõpuks suudan uinuda vaid siis, kui olen lambanaha selja alla keeranud.
- 2 nädalat pärast tellimuse sisseandmist tuleb siiski kõne, et võib madratsile järgi tulla:))
- otsin autoga inimest, kes mind selles mures võimalikult kiiresti aidata saaks ning õnneks väga kaua otsima ei pea.
- päev enne madratsile järgiminekut tuleb kõne ka poest, et voodi on Tallinnasse jõudnud, millal vastu võtan - JESSS!!!!!!
- saan madratsi kätte ning selgub, et tavalisse sõiduautosse poleks see mahtunud (minu abilisel oli pick-up (vabadust, kui kirjapilt vale sai) tüüpi auto), aga saame selle siiski koju toodud.
- järgmisel päeval jõuab kohale ka voodi: kui kuller seda üles tassib, vaatan, et kahtlaselt väike pakk, kuid võtan siiski vastu...
- krt, väike voodi on saadetud... otsin postkastist välja ka arve, et üle kohe üle kontrollida ja selgub, et sellele on kantud 40 cm kitsam voodi - PAANIKA, sest madrats on juba kohal ja seda enam ümber vahetada ilmselt ei saa
- kõne klienditeenindusse - selgub, et tellimuses olevaki olnud sellistes mõõtudes voodi (kuid kuna hind oli õige, unustasin üle kontrollida), õnneks saab siiski õigetes mõõtudes voodi vastu välja vahetada, aga pidi minema pisut vähem, kui nädalake.
- vahepeal magan oma uuel madratsil, põrandal - eks pisut kõva on, aga tegelikult täitsa mõnus:))
- kokkulepitud ajal jõuab voodi tallinnasse ning uuritakse transpordi kohta - otsustan nendepoolse transpordi kasuks (ja selle eest siis pisut maksma)
- selgub, et esimene vaba aeg nende autol on alles nädala pärast - SIC!!!
- kurtnud muret ühele töökaaslasele, ei ole tal pikka juttu ja võtab sõidu enda peale (teatavatel põhjustel, tassimisel ei saa ta mind aidata)
- tassimise ja voodi monteerimise raske töö võtavad enda peale õeke oma sõbrannaga, mina olen lihtsalt ilus seal juures:D

Praeguseks olen oma uues voodis maganud juba mõned head ööd ja iga päevaga meeldib mu uus voodi mulle ainult enam:D

Hetkel meenutab vanu öid veel vaid ukse taga nurgas seisev vana kušett ning seegi viiakakse varsti ära:))

Torr, torr, torr...

Ja ongi see vastik, külm ja pime aastaaeg kätte jõudnud, kui parema meelega talveunne vajuks ja enne kevadet ei ärkaks... selline väsimus on lihtsalt kogu aeg sellest pimedusest ja päikesepuudusest. Kogu aeg on külm ja pime ja vastik jne....

Ja ei ole minust ka erilist lume nautijat (kas ma olen tõesti ainus???). Eriti vastumeelne tundub lumi ja talv linnas, kus see niigi kehvas seisus kõnniteed veelgi raskemini läbitavaks muudavad ja isegi värskeltsadanud lumi ei tundu enam kuigi tore, sest kujutluspilt sellest, mis selle kõigega kaasneb, rikub selle ilusa pildi minu jaoks ära (ja ei ma ei suuda seda alla suruda).

Kuidagi läks nii, et eelmisel nädalavahetusel jõudsin jälle kord täiesti plaaniväliselt klubisse tantsima. Algselt oli küll plaan lihtsalt M-ga minu uus voodi kokku monteerida ja väikene vein selle tähistamiseks ära juua. Voodit kokku me ei pannud (põhjendus ilmub järgmises postituses), kuid veinile tegime küll üks-null:)) Ja nagu ennegi juhtunud, tekkis pärast väikest alkoholimanustamist kange soov tantsima minna ja nii see läks... koju (st. M juurde) jõudsime alles kella kuueks, pärast pikka jalutuskäiku Überblingenist Õismäele (alguses oli mõnus jalutada ja pärast tundus juba narr taksot võtta)... lõppes asi sellega, et järgmisel päeval koju jõudes olid jalad nii märjad ja külmunud, et valus oli trepist üles minna... brr.... :S

Ja muuseas, alates tänasest jõuludeni on mul lisaks Kikile veel üks korterikaaslane: ema töökaaslase tütrel oli tema praktikaperioodiks vaja öömaja ja mul lihtsalt ei olnud südant ära ütlemiseks...

väike võlgade likvideerimine...

Olen juba mitu korda Ühe käest pahandada saanud, et ma liiga kaua aega ei ole midagi bloginud ja sama palju kordi olen ma lubanud üritada veel sama päeva jooksul miskit kirja saada... rõhk siis sõnal üritada, sest nii palju ma end juba tunnen, et teada, et isegi kui on aega, siis ei pruugi lihtsalt seda kirjutamisindu peale tulla... tegelikult ei ole täna ka endiselt seda kirjutamisindu... mõtted, millest kirjutada tekivad tavaliselt siis, kui arvutit käepärast ei ole (enamasti miskipärast teel kuhugile)... aga teen siiski väikese kokkuvõtte oma oktoobrikuu tegemistest:

*kuu alguses veetsin üsna palju aega oma punase suksu (mis taaskord maale talvituma jäeti) seltsis.. sõiduolud ei olnud minu vastu just kõige sõbralikumad:
- esimene raske sõit oli Tiiu sünnipäevalt linna: meeletu tuul (väikesed raskused auto teelhoidmisel - vähemalt minul) ja silma paistev päike (loomulikult ei olnud kontaktläätsi ja päikeseprille kaasa) vaheldumas tiheda paduvihmaga
- järgmine sõit - õhtune, pime aeg (valisin väljumiseks selle kellaaja, kuna tahtsin oodata, et suurem tipptund mööda läheks, seda enam, et osa teest oleks nagunii pimedas sõita ja ka hommikule ei oleks saanud minekut jätta, kuna juba järgmisel päeval oli väga varakult vaja tegus (ja ka roolis) olla) ja uduvihm ei ole samuti mitte kõige sõbralikum kooslus minu jaoks.
- plus veidi lühemad ja pikemad sõidud lõunas viibides
* Tiiu sünnipäev Põlvamaa metsade vahel läheb kirja kui väga veidra tundeelamusega üritus. Kas siis tingituna väsimusest, teadmisest, et eelmisel õhtul oli surnud minu vanatädi , suhtelisest kainusest (öö jooksul jõin kokku ~1,5 l koduõlut - kangust ei tea, kuid väga pähe ei hakanud igatahes mulle), nende koosmõjust või veel millestki kolmandast - igal juhul möödus see pidu kuidagi läbi udu ja pigem kõrvaltvaatajana.
* matused möödusid üllatavalt kergelt - väsimus, pidev tegusolek või taaskord miskit kolmandat?
* 2 vene keele tundi olen vahepeal jõudnud - endiselt on tore ja vana rasva peal oleku ja uue materjali tasakaal on päris paras: kuidagi kergemini jõuavad kohale reeglid, mis varem üle mõistuse keerukad tundusid.
*eelmisel nädalavahetusel 3 õhtut väljaskäimist (peoks päris seda nimetada ei saa)
- neljapäeval kannu kõrtsi karaokevõistluse vaatamine:
- reedel Parlamendis pooleldi ly mahitatsioonil, pooleldi maisekaeiteamismulhakkas tunde tõttu - kohutav (või vähemalt mitte minule meelepärane) muusikavalik ja seltskond selles klubis. Üks kohutavalt igav pidu (+ külm hakkas ka), aga samas minekut ei kahetse, sest nüüd ma vähemalt tean, et sinna ei kavatse ma niipea jalga tõsta
- laupäeval vaatasin üle ka überblingeni: koht kui selline mulle täitsa meeldis (vana tehasehoone miljöö segatuna blingiga) ja pärast maeiteakuimitut rummikoolat ei tundunud ka muusika kõige hullem:D
* voodi otsingud: voodi karkass kohale tulema 2-3 nädalaga, madratsile anti ajaks 2 näd- 2 kuud (sic! IMHO - kui ma lähen asja poodi ostma, võiks selle poodijõudmine võtta siiski vähem aega kui 2 kuud)
* ja möödunud nv - palju magamist ja vedelemist ning vanatädi juubel

Niih, nüüd peaks olulisemad faktid minu oktoobrikuust kirjas olema. Ja enam ma igaks juhuks ei julge lubada, et ma edaspidi usinam postitaja olen:P

Tuul, nõidus või salajased külalised?

No igatahes selline küsimus tekkis mul täna koju jõuedes. Nimelt tabas mind juba koju jõudes äratundmine, et õhk on ikka LIIGA külm... ja kohe selgus ka selle põhjus: minu köögiaken oli pärani lahti.
Minu väikesesse pähe tekkis 3 vähe loogilisemat seletust:
1) Tuul oli nii tugev, et suutis end isegi läbi rõduakende nii tugevana läbi pressida, et suutis ka sisemise akna lahti lükata (järelikult olin akna lingist lahti jätnud - PS! välimised aknad tunduvad endiselt kinni olevat).
2) Kiksu on vahepeal nii osavaks saanud, et suutis oma käpakesega akna lahti sikutada (arvan endiselt, et lingist oli aken lahti) - aknalauda katsid küll Kiksu käpajäljed, aga see oli arvatavasti sellest, et ta ei suuda ju vastu panna kiusatusele igal võimalusel rõdule ronida...
3) Mul on käinud vahepeal salapärased külalised (korteriomanikul (ja never know kas ka eelmisel elanikul) on endiselt võtmed olemas) - aga mida see külaline siit otsida võis ei tea, sest kõik väärtuslik tundub alles olevat...
4) see on enam mitte nii loogiline seletus: vaimud või nõidus...

Ühesõnaga ootan abi müsteeriumi lahendamisel:D

Emotsioonide virr-varr

Nii vähese aja jooksul on mind tabanud nii palju erinevaid emotsioone....

Eile käisin kuulamas Mahavoki kontserti. Väga super oli. Alguses oli väsimus. Siis tuli bänd lavale. Väga hea oli. Väsimus läks üle. Ülesehitus oli kuulajasõbralik: instrumentaal vaheldus lauludega. Muide, hoolimata sellest, et ma üldjuhul instrumentaali (eriti veel elektroonilist - kohati oli ka seda) väga kuulata ei jaksa/viitsi, tegid muusikud (eesotsa Heini Vaikmaaga) niivõrd head tööd, et isegi minul oli mõnus kuulata) vaheldusid lauludega. Ja eriti vahva oli Kare Kauksi siiras imestus, et nii palju rahvast kohale oli tulnud ja neid nii hästi vastu võttis:))
Muuseas, isegi Merka jäi väga rahule. Kommenteeris veel, et oli mõelnud: heli on paigas, valgus on paigas, puudu on veel vaid tants... ja kohe pärast seda see tants tuligi:D
Ühesõnaga läheks uuesti kui võimalus avaneks. Ja tegelikult tekkis soov ka plaat osta, aga paraku ei olnud mul nii palju sularaha kaasas lihtsalt.

Pärast kontserdit sõitsime siis Tartusse. Kuna nagunii pidin täna lõunasse tulema (ja hommikul tartust venna peale korjama), siis arvasin, et öösel, kui maanteed tühjad, on oluliselt mõnusam sõita. EKSISIN. Tekkis küsimus, et mille krd'i pärast on ööl vastu reedet Tallinn-Tartu maantee autodest üsnagi koormatud. Muidugi ei olnud neid päris nii palju, kui päevasel ajal (aga igatahes rohkem, kui Tartu-Valga maanteel btw), kuid kuna nähtavus oli kehva (pimedus + vihm + kehvad klaasipuhastajad), siis oli olukord oluliselt nutusem ja närvesöövam, kui arvasin. Aga jõudsin elusalt kohale:D
Aga täna selgus, et pean Tallinna ja tagasi otsa ühekorra veel ette võtma ja selle põhjused on juba tiba nutusemad:(

Ah jaa, kolmapäeval oli järjekordne vene keele tund. Endiselt oli tore. Kuigi tundub, et nüüd pean juba õppima ka hakkama:D

Ah jaa, kolmapäeval

Tegin testi...

Nonii... vahepeal ei viitsi ma miskit targemat teha, kui mõttetuid testikesi lahendada, aga tegelikult läks täitsa täppi isegi:))

You Are Classic Rock

You are a pretty average American guy or gal, even if you don't live in the US. You like music that's basic, honest, and real. The best songs don't have a lot to them. You consider yourself to be pretty normal. You work for a living and put your pants on one leg at a time. You love songs that stand the test of time. You don't fall victim to musical trends.

What Kind of Rock Are You?

Blogthings: Learn Something Surprising About Yourself

Vene keele õpingud jätkuvad

Nonii... selja taga on siis ka minu teine vene keele tund. Ka seekord lendas aeg kiiresti ja oli täitsa tore. VEEL. Veel saan vana rasva peal liugu lasta, mis omakorda laseb tähelepanu pöörata erinevatele pisidetailidele häälduses, millele ma varem tähelepanu pöörata ei osanudki... ehk jääb lõpuks meelde ka:D Muuseas, koju jõudes oli väsimusaste kuidagi oluliselt väiksem, kui töö juurest ära sõites.

Aga täna käisime KUMUs. Nimelt oli seal täna tasuta sissepääs. Paraku olid eksponaatide saalid avatud vaid 18-ni, seega jäi aega ikka pagana väheks. Järgmine kord KUMUsse minnes varume selleks vähemalt pool päeva, siis on aega kõik ära näha (ikka näha, mitte saalidest praktiliselt läbi tormata) :))

Punane suksu ja muud tegevused

Jah, taaskord on kirjutamisse pikk paus sisse tulnud ja endiselt vaevab magamatus (kui on võimalik magada, siis lihtsalt pole und ja vastupidi). Püüan siiski oma möödunud nädala sündmustest kerge ülevaate anda:))

Alustasin uuesti vene keele õpinguid. Haapsalus (jah, tean-tean neid kommentaare:D). Kolmapäeval oli esimene tund. Veel enne seda oli mul veel tunne, et ""what the hell was I thinkig", kui lasin Katrinil end nõusse rääkida ja temaga ühinesin ja isegi Laivi kaasa meelitasin (ilmselt vist ei mõlnudki:P". Kuna viimane kogemus vene keele õpingutega oli jube, siis kartsin ei suutnud end kuidagi positiivselt häälestada. Ainuke lohutus oli see, et tegu on siiski algajate grupiga ja ma pole selles jamas üksi:D. Aga ei olnudki midagi hullu. Grupis on inimesi, kes alustavadki keelega täielikult nullist, seega ei tunne ma õnneks end kõige nõrgemana:)) Ja õpetaja jättis ka väga sümpaatse mulje. Olevat ta pärit kakskeelsest perest, seega on ta mõlemas keeles kogu elu sees olnud ja oskab erinevatele detailidele tähelepanu juhtida... Või vähemalt selline mulje jäi esimesest tunnist:)) Aga eks juba ülehomme paistab, kas ma ka siis kogu asja suhtes niivõrd positiivselt meelestatud olen:D

Neljapäeva õhtu veetsin taaskord Rock Cafés. Ja kui nende kava vaadata, siis võiks vist lausa sisse kolida sinna nädalalõppudel (õnneks või kahjuks on siiski TÄPE ka minu rahakotti laastanud, nii et see ei ole võimalik). Seekord esinesid Paabel ja Zetod (koos Lenna Kuurmaaga). Kontsert oli super. Tõeliselt vahva oli näha taaskord kollektiive, kus iga liige oli kogu hingega asja sees ning ka suhtlemine publikuga oli mõnusalt vahetu. Meenus Viljandi aeg ja see, mida ma selle juures kõige rohkem (lisaks kvaliteetajale sõprade seltsis) taga igatsen: need tudengite antud kontserdid - ei saa ju eksamil/arvestusel anda endast vähem, kui maksimum. Pealegi on õhkkond saalis palju mõnusam, kui publikuks on "omad". Loomulikult ei suutnud ma jääda seina äärde istuma, vaid pidin lava ette keksima minema. Väsimus siiski saabus. Täpselt sel hetkel, kui tuli Lenna lavale. Ei tea kas asi oli selles, et juhtusin just sel hetkel oma väsimuspunkti ületama, kuid mulle tundudus, et tema esitus ei läinud kohe üldse selle muusikažanriga kokku. Minu jaoks jäi hääl nõrgaks (oleks oodanud tugevat, madadalat hääletämbrit) ja energiast jäi kuidagi minu jaoks puudu. Aga tegelikult oli isegi hea: mul vähemalt ei olnud kahju pisut enne lõppu ära minna, et jõuda eelviimasele bussile:))

Reedel sõitsin lõunasse. Marju pakkus küüti. Vahva oli teda jälle näha. Muuseas suurema osa teest üürgasime automakile kaasa lauda :D

Laupäev kulges koristamise tähe all (mõni töökaaslane naerab juba praegu, et kas mu hobiks on koristamine: nimelt väga sageli, kui nad juhtuvad uurima, et mis ma nädalavahetusel tegin, siis on vastus, et koristasin:P ). Nimelt kolib üks tuttav minu Valga korterisse sisse ning see oli vaja tema jaoks korda saada.

Ja nüüd siis minu suurim saavutus: võtsin oma punase suksu ja tõin ta päälinna lõbusõitu tegema (loe: sain ise mööda Tallinn-Tartu maanteed sõidetud... ja täitsa elan). Tegelikult ei olnud mul plaanis teda sellel aastal kaasa võtta, kuid aiasaadused ja leiud korterist tuli linna toimetada ning kuna paari nädala pärast lähen nagunii lõunasse tagasi, siis oli lihtsam ise siia tulla, kui transporti kaubelda:))

(Eilse) päeva küsimus: kuidas sulatada pesumasinat?

Olen viimasel jube laisaks kirjutajaks muutunud. Üks on mulle juba korduvalt märkuse teinud ja täna juba üsna kurjalt:D Algselt oli asi selles, et minu elus lihtsalt ei juhtunud midagi märkimisväärset. Hiljem ei ole "tänu" magamatusele ja kst mis põhjustel veel just erilist kirjutamissoont peale tulnud. Aga tulles tagasi pealkirja juurde: eile suutsin töölt koju liikudes töökaaslasele täie tõsiduse juures mainida, et sulatasin pühapäeval pesumasinat. Mitte et mul oleks õrna aimugi, kuidas või mis põhjustel seda tegema peaks (või ei... põhjuse suudan välja isegi mõelda vajadusel) :D Tegelikult oli lugu täpselt nii proosaline, et tema mainis korra pesupesemist ja mina mainisin, et minu nv. möödus akna värvimise ja külmkapi sulatamise tähe all:)) Seega jah, erilise ajupotensiaaliga ma viimasel ajal just hiilanud ei ole. Aga kui keegi tahab küsida, et kuidas meie majas digiaalkirjastamine käib, siis seda olen vist juba võimeline lausa une pealt seletama...

Muuseas olen vahepeal jõudnud lausa kahele kontserdile. Mõlemad toimusid muuseas Rock Café-s. Esimene neist oli Liisi Koiksoni ning Tõnis Mäe ja Chalice ühiskontsert. Liisi säras oma vanas headuses. Ainuke asi oli see, et teda kuulates tundsin, et asi oleks veel täiuslikum jäi üks pisitillukene asi puudu ja see tegi olemise pisut nukraks. Tõnis Mäe ja Chalice ühisetteastumine võttis selle nukra tunde õnneks maha. Chalice oma vahva jutuga (muusika ei ole siiski endiselt päris see, mida mina kuulaksin) ja Tõnis Mägi oma sügavmõtteliste lauludega. Sellest hoolimata tabasin end iga natukese aja tagant mõttelt, et tahaks tagasi sellesse suvisesse hetke, kus kuulasin neid samu laule paduvihmas (viimane lõik postitusest Lummuses). Lihtsalt kogu see vihm ja õhkkond andis nendele lugudele nii palju juurde... Ilmselt parimad asjad siin elus siiski on tasuta:))

Teine kontsert, mida külastasin, oli Led R (samas kohas siis, lihtsalt ülejärgmisel päeval). Olin juba ammu nende kontserdile jõuda tahtnud, kuid ühel või teisel põhjusel on see alati edasi lükkunud (hoolimata sellest, et teadsin kuni laupäeva õhuni neist enam-vähem vaid nii palju, et nad kuuluvad eesti roki raudvarasse ning need paar lugu, mis neilt kuulnud olin, jätsid ülihea mulje). Ka nüüd oli peaaegu oht, et ka sel korral tuleb asi edasi lükata, kuid õnneks siiski leidus üks tore töökaaslane, kes nõustus kaasa tulema. Ja tegelikult ma ei pidanud pettuma: nad ongi head.... Ainult, et teinekord tuleks neid vaatama minna siis, kui endal on rohkem energiat:))

PS! Merka, tänud veelkord selle vahva pildi eest;))

Koduarvuti dieet möödas....

Tänu toredatele inimestele, ei pidanudki ma oma läpakale uut juhet ostma, vaid sain selle tasuta (väga vahva, et selliseid inimesi veel leidub).

Tegelikult oli selline arvutivaba aeg omamoodi isegi täitsa kosutav ja kui päris aus olla, siis väga suurt puudust ma arvutist isegi ei tundnud. Ja sain üsna palju ära tehtud: toad õige pisut ümber tõstetud, hunniku patse punutud jne...

Ja isegi spontaanse otsuse najal jõudsin isegi tantsima. Tegelikult oli algne plaan kutsuda lihtsalt sõbrants külla minu kodu vaatama pärast värskenduskuuri läbimist, kuid tal oli kuri plaan mind välja vedada ja väikese veenmise peale see tal isegi õnnestus. Ja kuigi must vaikselt hakkab saama alternatiivitibi (Kertu sõna muide) ja kohtadesse, kus kunagi pidutsetud sai enam väga ei kisu, siis vahelduseks oli täitsa tore ka vanu aegu meenutada ja noorte tudengite keskel ringi keksida:)) (aga niipea sellegipoolest enam tagasi ei kisu=) )

Pahupidi maailm...

Viimasel ajal tundub, et asjad on kuidagi peapeale pööratud. Täna tuli üks kolleeg, kellel on muidu alati palav, kurtma, et tal on külm (muuseas, minul, kellel on praktiliselt alati on külm, oli sel hetkel vägagi soe). Samuti õpin uuesti kõndima kontstel, no ei tule välja veel väga hästi (vaid pisut rohkem, kui aastake tagasi praktiliselt elasin kontstel ja õppisin kõndima madalatel jalanõudel).

PS! Sekeldused minu arvutiga ei ole siiski lõppenud, tundub, et järgmise sammuna pean soetama oma kullakesele uue toitejuhtme (vihale ajab see, et juhtme kõige kuluvama osa külge kinnitatakse kõige kallimad osad:S) Oeh:(

Kiita tahaks

... ML-i garantiiteenindust. Töö kiire ja korralik: arvuti viisin sisse kolmapäeval 14 paiku ja juba sama päeva poole 17 paiku tuli kõne, et arvuti on jälle korras:))

Ja praegu tundub, et ventikad täitsa töötavad:))

Vastik, vastik, vastik....

... tuli lihtsalt tuju natukene viriseda (ehk hakkab kergem)....

Tehnikaga pole ma kunagi väga hästi läbi saanud ja nüüd tuletas see end mulle jälle meelde: nimelt ütlesid minu armsa sülearvuti ventikad üles, vähemalt nii tundub. Seega õhtuti mind enam netis ringi kolamas mõnda aega ei kohta. Lisaks pean ma tegelema selle probleemi lahendamisega (mida ma kohe ÜLDSE teha ei viitsi) :S

Lisaks on mul endiselt unega probleeme + väikene külmetuspoiss külas....

Aga vähemalt oli laupäeval kultuuritehases tore:))

Mis on pisikene, vähe kasutatud, sageli kadunud, aga siiski oma?

- Kertu andis mulle teada, et õige vastus on "mõistus". Ja nii kurb, kui see ka ei ole, siis peab see vastus ka minu puhul paika:))

Tegelikult olen ma viimasel ajal väga laisk postitaja olnud. Mitte et poleks otseselt millestki kirjutada, lihtsalt see töörütmis olek on vist kirjutamissoone ära võtnud.

Kolmapäeval sai elus esimest korda vaadatud jalgpalli teleriekraanilt. Kertu kokkas meile pastat (muuseas, parim pasta, mis ma elus söönud olen (- sry, Vapiano kokad, enam ei ole te oma pastanduses edetabeli esimesed:P)). Vaatasime koos Eesti-Brasiilia mängu (mille samal päeval toimumist pidin mina Kertule meelde tuletama btw - täielik müstika siiamaani:D), jõime veini ja sõime. Esimene emotsioon mängust: väga hea, et ma kohapeal vaatamas ei ole, tõeliselt masendav on (see oli veel see aeg, kui eestlased palli ligigi ei pääsenud), edasi läks oluliselt lõbusamaks:)) Meiega koos vaatas ka mängu Kertu korterikaaslane. Tõeliselt lõbus õhtu oli, tänan Kertu:))

Seoses Kertu korterikaaslasega (või hetkedel, kui taaskord ennastunustavalt Kertuga itsitame), meenub mulle vestlus, mille pidasin maha oma esmaskordsel kohtumisel temaga:
A: Are you stoned? (selle peale, et me järjekordselt ennastunustavalt naersime ja täiesti kainena btw)
U: No, we are allways like that...
A: Are you allways stoned???
No selle viimase küsimuse peale ei osanudki enam midagi kosta:D

Reedel oli väike pidu, mille üksikasjad jäävad vaid asjaomaste teada. Kuid täna järgnes peole väike AA-koosolek, mille lõppkokkuvõttes selgus, et kõiges on süüdi minu praegune elukoht ja selle (eelmise elaniku poolt jäetud) aura (kes teab, see teab ja kes ei tea, aga keda huvitab, küsib juurde):D

Tänase päeva uudissõna

Kertu: "Mahepunkar on tegelikult täitsa vahva sõna" :D

Traditsioonidest ja nende rikkumisest

Laupäeva õhtul sai taaskord jätkata ühte oma igasuvist traditsiooni, kuid samas pisut ka rikkuda ühte teist, sellega seotud traditsiooni. Nimelt külastasin järjekordselt sellist vahvat üritust nagu Hauka laada raames korraldatav romuralli (külastanud olen seda juba aastaid). Ja traditsiooni rikkusin sellega, et üle pika aja ei olnud ma seal autojuhina (kas siis üksi või kaine autojuht kellelegi teisele) vaid võisin ka ise rahumeelselt õlut rüübata:))

Ei tea, kas oli see põhjustatud joodud õllest, vahvast seltskonnast või väikestest reeglite muudatustest, kuid vaatemäng ei tundunud sel aastal sugugi nii hea, kui möödunud aastatel. Loomulikult oma eredad hetked olid, kuid need ei tundunud nii köitvad kui tavaliselt.

Kuid üritusele järgnev kontsert (mõtlen just peaesineja Metsatöllu oma) oli iga kulutatud rahaühikut väärt. Mõnus oli näha niivõrd proffessionaalselt korraldatud kontserti sellel pisikesel lauluväljakul, et lõpuks mäe otsas istudes ja vaatemängu jälgides, tekkis isegi tunne, nagu viibiks mõnel suurel rokk-kontserdil, mitte pisikesel romurallijärgsel kontserdikesel (kuigi ka eelmise aasta kontsert jääb mulle oma headuses ilmselt veel pikaks ajaks meelde).

PS! Täna jõudsin lõpuks esimest korda sel suvel ka merre ujuma. Mõnus oli ja tekkis küsimus, et miks ma küll seda varem teinud ei olnud:D

Pühendusega doktor Ly-le

Eile õhtul sai siis üsna värskelt diplomeeritud doktor Ly-ga lapsepõlve meenutatud. Kolasime lasteaia ja algkooli hoovis ja ajasime juttu, kiikusime ja loomulikult lõkerdasime (Ly oli enne Kertut minu ametlik kõhulihaste treener btw). Muuseas sain ka teada mis mure mul see on, et mul seistes sageli enesetunde vääääga kehvaks lööb. Mul on nimelt ortostaatiline hüpotension - ma loodan, et ma suutsin selle nimetuse nüüd õigesti meelde jätta, õppimine võttis küll kaua aega:D

Tagasi tööl

Nonii... parandan nüüd ära ühe võla... ma nimelt ei ole nüüd mõnda aega siia sõnagi lisanud ja Üks ikka aeg-ajalt uurib, et kuna/miks ma oma blogi täiendanud ei ole.

Praeguseks hetkeks olen olnud tagasi tööl juba 3 päeva ja mõned tunnid peale. Ja eks sellest ole tingitud ka kerge magamatus, mis minu kirjutamiskraanid kinni keeras. Ja kuna ma ikka veel ei oska õhtuti õigel ajal magama minna/jääda (huvitav, kas ma kunagi selle oskuse ka selgeks õpin üldse:P), siis hommikune varane ärkamine on päris karm. Eriti arvestades asjaolu, et minu organism ei ole enam nii tugev, kui mõned aastad tagasi, kui veel ei olnud mitte kõige vähematki probleemi selle vähese unega.

Kuigi kui nüüd päris korrektne olla, siis magamatus sai alguse laupäevaselt Kertu sünnipäevapeolt. Täitsa vahva oli. Üle 7 aasta sai jälle proovitud jalgpalli taga ajada (ei tulnud hästi välja, aga ma lohutan end sellega, et teistel mängijatel oli korralik trenn (loe: kord aastas toimuv kohustuslik sünnipäevamäng) selja taga). Algselt viilisin hakates spordifotograafiks, kuid nähes, kui platsil ringikimajatel oli, nõustusin ka täitsa vabatahtlikult ühe vigastatu välja vahetama (kes hiljem muuseas tõstis kisa, et miks ma ründele ei asu, kui otsustasin värava lähedusse kaitsesse jääda:P)

Ja esmaspäeval tööl tagasi olles oli tunne, et vaim on värske, kuid keha on läbi (magamatus ja väike trenn teevad ju oma töö). Aga nii vahva oli sattuda komplimentide rahe alla a'la 'sa näed nii hea välja, kohe näha, et puhanud inimene':D

Aga täna põrutan lõunasse ära:))

Kõige ilusam riik on Lõuna-Eesti

*pilt pärineb siit: https://kirjastus.tea.ee/eng/categories/kutseharidus/psyhho?productID=1556


Ma poleks iial uskunud, et suudan kuigi pikalt lebada ühe koha peal, taustaks kostmas vaid loodushääled. Veel uskumatumaks pidasin seda, et suudan seda vaikset idülli nautida. Aga just nii see oli. Mina, vaikselt loksuv järvevesi, päike ja raamat (vt. pilt üleval). Raamat ise oli väga hea, loen teinekordki, kui kätte juhtub:)) Isegi natukene kahju oli, kui vahepeal poodi läinud rahvas tagasi jõudis ja selle idülli lõhkus. Aga tore oli sellegipoolest: palju päikest, jutuajamisi, 2 õhtut sauna jne:))

Tagasitee kulges läbi Pärnu (st. autoga Pärnusse, seal väike lõunasöök ja siis bussiga edasi)... minust pidavat saama täitsa hea kaardilugeja (ma ise lisasin sellele fakti, et teedel, mida ma ise tunnen:) )

PS! Ka oma kodus on võimalik põlved väga valusalt katki kukkuda... vähemalt mina oskan seda teha... aia:(

Söömamatus...

... eile sai siis esimest korda vaadatud jalgpalli klubide tasemel (mängisid siis Flora ja mingi Taani klubi, mille nime ma ei suuda väljagi lugeda, meeldejätmisest rääkimata (igatahes hakkas see B tähega)) ja üldse oli see neljas kord jalgpallimängu vaadata (koolistaadionitel peetud mängude jälgimised ei lähe siin loetelus arvesse). Muuseas, kogemata kombel olin endale ümber tõmmanud Flora värvides salli:P

Kertu söömamatus (loe: söömatus) oli nii suur, et ta tuli välja pühadusetõotusega ja käis mõtte, minna jalgpalli asemel sööma (eriti suure pühadusetõotusena kõlab see Kertu suust - kes teab see teab ja kes ei tea, aga keda väga huvitab, see küsib minu käest). Kuigi tagantjärgi ei tundukski see mõte enam nii kohutav, sest mäng oli ma-sen-dav, kui just üks üliilus värav poolt välja arvata.

Jah, mäng oli masendav, kuid tänu vahvale kaaslasele said minu naerulihased taaskord korraliku treeningu:D

PS! Mulle tuletati meelde, et ma pean end 01. augustil toimuvaks jalkamänguks (mängijana) vormi viima, seega igasugused treeneri ja treeningväljaku pakkumised on oodatud:P Kui see ei õnnestu, siis tuleb lasta end mängu alguses surmavalt vigastada, sest seda tõotati mulle ka pühalikult, et surnuna mind keegi platsile jääma ei sunni :D

Miks on nii,

et kui elus on kiired ajad, siis on need väga kiired ja üritusi, kuhu jõuda tahaks sajab sisse uksest ja aknast (ja paraku sageli on need väga kattuvad) ja kui on rahulik aeg, siis on see jällegi liiga rahulik?

- juba mitmendat päeva kuulan Bonzot - lihtsalt vapustav hääl on sellel mehel :)))

Appi, appi, kass läks kappi:D

Kikile on ennegi meeldinud kapis käia, kuid täna nägin esimest korda, et tema soov kappi pääseda oli nii suur, et oma pisikese käpakesega kangutati suur kapiuks lahti:D

Kiki käis täna arstitädi juures...

kes tal niidid välja võttis ja pisikese süsti tegi. Nüüd jäänud veel ussirohi ja siis on mõneks ajaks hooleta. Loodetavasti on nüüd need jooksuajaga kaasnenud jamad igaveseks möödas:))

Muuseas, isegi seal suutis ta oma tõelist palet näidata, kui talle trakse peale tagasi tahtsin panna, nii et, arstitädi kommenteeris, et oi-oi, mis häält see kass teeb:P

Ja isegi kodu sai täna pärast remonti lõpuks enam-vähem konditsiooni:D

Ja TAHAN PÄIKEST TAGASI....

Lummuses...

Märksõnad minu nädalavahetusest:
* pärast 4-tunnist und (vaata eelmine postitus) randa peesitama
* vaikne istumine Kertu juures poole liitri viinaga (, millest Kertu oli juba joonud) ja Hispaania muusikaga
-Kertu: Kas teeme lahjad koksid või nats kangemad?
-Urve: Teeme ikka lahjad, siis jätkub meil seda pikemalt joomiseks:))
-Kertu: Sa oled nii nutikas, ma olen sulle seda kogu aeg öelnud:D
- spontaanne otsus selle jätkuna levikasse minna (alati on ju võimalus koju tagasi jalutada, kui seal igav pidu juhtub olema (muuseas muusika oli jube, aga vestlused võõraste noormeestega see-eest toredad)
* järjekordne 4-tunnise unega öö (5-st magama ja "tänu" korteriomanikule kell 9 äratus).
* mõnusad vestlused Kertuga ja saade Jaan Tättest.
* jalutuskäik admiraliteedi basseini ääres purjekaid imetledes
* kursaõde K sünnipäev
- enne kohale jõudmist ühe sünnipäevale liikuva noormehe jälitajaks sattumine (ei olnud üldse tahtlik muuseas, puhas juhus)
- elu esimene bowling (vaimustusse ei sattunud, jube ka ei tundu enam (jätab külmaks ühesõnaga jätkuvalt))
* rannas peesitamine ühe väga toreda töökaaslase seltsis
* Tõnis Mägi kontsert paduvihmas - hoolimata sellest, et oli külm ja märg (riided sõna otseses mõttes tilkusid veest), võlus see hääl nii väga, et ei suutnud enne kontserdi lõppu lahkuda - ideaalne punkt toredale nädalavahetusele:D

Kes krt ütles, et füüsiline tegevus päeval garanteerib hea une?

See värk ei toimi... vähemalt minu peal mitte. Sest milleks muuks, kui füüsiliseks koormuseks saab nimetada 12 (ok, reaalselt 10) tunnist müttamist tapeetides (kükki- püsti, käed üles, käed alla jne). Kell saab kohe pool viis (kohe tõuseb päike, väljas on igatahes juba väga valge) ja mul pole IKKA VEEL õnnestunud uinuda. Väsimus on tegelikult meeletu, aga mida ei tule on uni:((

Ja see ei ole mitte esimest päeva nii. Viimane nädal või paar olen suutnud uinuda vist alles 3 paiku hommikul ja siis ka öö jooksul mitu korda üles ärganud. Ja oleks siis, et ma magan poole päevani. Oh ei, juba kella 10 paiku on silmad lahti (7-x tundi (ma ei ole vahepeal üles ärganud ja siis uinumist oodanud aega kokku lugenud) und jääb öö kohta ikkagi natukene väheks).

Kõik mõeldavad kohad netis on ka juba läbi kolatud (ja igale pool ei viitsi ka ju ronida). Ma hakkan vaikselt juba mõistma neid töökaaslasi, kes öösiti tööd teevad. Ka mul käis juba selline mõte peast läbi, kuigi mul on PUHKUS, selline asi ei tohiks ju pähegi tulla mitte.
Juba mitmendat ööd vaevlen tõsise unepuuduse käes.

Homme (st. täna) lähen apteeki ja ostan Une-Mati tilkasid. Ma ei jaksa enam niimoodi:((
Tahaks ikka puhkuse ajal end välja ka puhata, mitte naasta tööle veel kurnanuma, kui tööl olles:S

Ja illustreeriva materjaliga eelmise postituse juurde läheb ka aega, sest ma lihtsalt ei jaksa sellega tegeleda...

Kuidas esmakordselt iseseisvalt remonti teha...

... ehk lugu sellest, kuidas Urve oma elutoas tapeeti vahetas.

Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et mõte elutoa tapeet rõõmsama ja värskema vastu on mõlkunud mul peas juba kolimise hetkest alates.
Eile suutsin siis asjaga nii kaugele jõuda, et läksin ehituspoodi ja ostsin tapeedi ära, mõttega see seina visata sellisel päeval, kui ilm piisavalt kehv on ja randa minna ei saa.

Täna hommikul ärgates oli aga väsimusaste (ilmselt tingituna nii eilsest pikast päevast jalgadel, kui ka kallalekippuvast külmetusest) liiga suur, et end randa vedada. Sel hetkel arvasin, et eh, täna ei tule ka remondist nagunii miskit välja. Aga kui oli joodud ära hommikune kohvi, tundus, et energiat on korraga piisavalt palju, et see suur töö ikkagi ette võtta (siiski mitte piisavalt, et välja minna ja ilm tundub ka kahtlane tegelikult).

- kerge hommikusöök (muuseas esime sel nädalal, mis oli enne kella 16.00)
- eemaldame elutoast üleliigsed mööbliesemed, selgub, et üks diivanitest on liiga suur, et seda ukseavast läbi pressida, otsustan, et see ei sega nii palju ja tuba on piisavalt suur, et see võib jääda.
- algab vanal tapeedi lahtise osa eemaldamine, selgub, et tapeet tuleb siiski kõik maha kiskuda ja ei ole mitte paar lahtist kohta vaid on paar kinnist kohta.
- "kes, krt, siin enne remonti teinud on, see on ju KOHUTAV, mis seisus see sein alt on... kipskrohvi tükid tulevad koos tapeediga, kuid suurem osa seinast on auklik ja pind parandamata
- selgub, et minu eelnev otsus makulatuuriga seina mitte üle teha, on üsna õige, see tuleb koos tapeediga sama kergelt tõmmates maha...


- erinevalt minu eelarvamusest, ei tundu Kikit minu tegevus kõige vähemalgi määral huvitavat, jälgib vaid stoilise rahuga, et mida see lollakas teeb seal (oma orja toimetamisetel oma kodus tuleb ju ikka silm peal hoida:P)
- tekivad järjest suuremad väsimuse ilmingud ja elu tundub järjest mustem: "Kes, krt, käskis mul see töö ette võtta. Võinud ju elada edasi oma rohelises ja luitunud toas. Ja taevas on ka nii selgeks läinud, palju toredam oleks rannas mõnuleda"
- tapeet saab seinast enam-vähem maha võetud ja suundun pausiks kohvi keetma.
- vahepeal telefonikõne emale, kes jagab näpunäiteid, kuidas võimalikult kerge vaevaga hakkama saada ja lohutab, et ka tema on alati tapeedi otse paneelile pannud (ja ma ei ütleks, et kõige koledam välja näeks muide:) ). Ema ma usaldan, tema on kunagi enne minu sündi siseviimistlejana töötanud (loobus, sest tol ajal kasutatavatest materjalidest eralduvad mürgised aurud hakkasid kiiresti tervisele)
- kohvi jahtumise (tarkusetera: et säiliksid mee, mida aeg-ajalt kohviga joon, tervistavad omadused, tuleb see lisada alles jahtunud vedelikku) ajal kogun prahi suurde prügikotti
- väike paus kohvi seltsiks.
- lõpuks on kogunenud piisavalt palju energiat, et töö jätkuks ja olukord ei paista enan niiiiii tume, kui enne pausi:))
- esimesd paanid seina... "fakk, fakk, fakk... kõik läheb metsa, õhumullid, kortsud jne...
- sünnib otsus: minu kätetööd näevad vaid need inimesed, kes pühalikult tõotavad kriitikat mitte jagada (kui suuudan isegi näha, et asi on kehvalt välja kukkunud, talun ma kriitikat väga halvasti)
- pool esimesest etapist (sry teisest - vana tapeedi eemaldamine oli ju ka) hakkab valmis saama, "oi, kle kui harjutada, tuleb väja küll ju:)) " - see tõdemus annab jõudu edasi teha.
- "jehuuu - ülemine pool on seinas nüüd võib lõpuks kohvi- ja söögipausi teha"'



- vahepeal on tuba muutunud väga-väga palavaks, nagu saun juba ainult selle vahega, et saunaõhus ei ole sellist metsikut kogust tolmu (vähemalt ei tohiks olla)
- alumine pool läheb selles osas ladusamalt, et on täpselt ette teada kuluv paanide arv ja ei pea juurde lõikama neid vahepeal. Siiski-siiski... allapoole sai teine tapeet, mis ei taha sugugi nii hästi minu tahtele alluda, kui üles läinud osa.
- vahepeal on väljas läinud pimedaks ning kunstvalgus ei näita kõiki möödalaskmisi sugugi nii jubedna, kui need päevavalguses paistsid.
- "jeee... sain ka sellest jagu - SUPER - jäänud on ainult porte panek"


- "häh, ma mõtlesin, et see on raske (ainus osa tapeetimise protsessist, mille osas arvasin, et vajan abi lisakäte näol) ja pusin lolliks end, aga ei, asi sai minutitega valmis:D")
- viimane pilk oma kätetööle: "hmm... tegelikult võib (arvestades asjaolusid) tulemusega täitsa rahule jääda - vähemalt laetule valguses (mis aga ei muuda otusust, et kritiitikat vastu ei võeta)
- lõpuks ometi saan teostada terve päev mõtetes mõlkunud unistuse - võtta üks mõnus dušš - olgu kiidetud see inimene, kes selle õndsuse välja mõtles:D
- "oot, aga kes selle laga nüüd ära koristab? - ah homme on ka päev, täna olen nii väsinud, nagu oleks pikk ja väsitav töö seljataga (õige jah, ongi ju), poen parem voodisse ära"


Kulud:

• Tapeet 8 rulli = 240 eeku
• Porte 3 rulli = 94,80 eeku
• Tapeediliim = 90 eeku
• Küüned vana tapeedi maha kakkumkiseks = looduse kingitus=> 0 eeku
• Ämber tapeediliimi segamises = kodus olemas ja korduvkasutatav => 0 eeku
• Hari tapeediliimi pealekandmiseks = kunagi soetatud põrandahari (ema sõnul saab hiljem otstarveliselt edasi kasutada seda), kuludesse ei kanna => 0 eeku
• Lapp tapeedi silumiseks = õnneks oli mul mõistust riidekapis inventuuri tehes ja mingeid riideid välja visates neid mitte prügikasti visata ja minema pilduda => 0 eeku
• ----
• Kokku: 424, 80 (kui sellest maha arvata ülejäänud vahendid, mida igaks juhuks rohkem ostsin, oleks kogukulu 333,20)
• Aega kulus (koos kohvi- ja söögipausidega ~ 12 h
  

Ja mida ma sellest kõigest õppisin:

• tapeetimise juures kõige tüütum, väsitavam jne, kuid sellegipoolest kõige olulisem eemaldada seinast vana tapeet.
• "less is more" ütlus ei kehti liimi kandmisel tapeedile
• käed ja sõrmed toimivad väga edukalt ka liimipintslina:D
  
• enda seest võib vajadusel leida ikka krd'i suured jõuvarud, kui motivatsioon on piisav (nt. alustatud asi tuleb lõpule viia ja homme arvatavasti selleks aega ei leia)
• kui tahan tapeedi abil luua muljet värvitud seinast, siis tean millist tapeeti valida:D

PS! Minu jaoks on kuni ärkamiseni ikka veel 16. kuupäev

Saatuse iroonia...

... on see, kui randa minnes ja rannast tulles lõõmab tervet tee päike kuid rannas olles näitab end vaid ülilühikesteks hetkedeks - tulemuseks on see, et mul on varsti riided selga päevitunud ja sedagi vaid minu paremal käel:P

Täna ostsin ära tapeedid elutuppa - ühesõnaga varsti (kui ilm vähe kehvem ja randa ei pääse:P) tekib põnev vaatepilt, kus pikkade roosade küüntega tibi, kes tapeetimisega puutus viimati kokku 10+x aastat tagasi, üritab oma kodu ilusamaks teha. Õnneks seda vaatepilti siiski keegi ei näe, isegi minu kass mitte, sest isegi tema kupatatakse selleks ajaks teise tuppa:D

Vahepeal on mõnus tuttavalt teelt kõrvale kalduda....

... hoides siiski kindlat sihti silme ees. Niimoodi võib sattuda paikadesse, kuhu muidu arvatavasti põhjust sattumiseks ei olekski. Lihtsalt selliseks ekslemisteks peab olema veidi rohkem aega, kuna loodetud otseteed ei pruugi olla ja ring tuleb plaanitust oluliselt suurem.

Nimelt pärast oma selle suve esimest rannaskäiku kodu poole jalutades (sellise ilmaga oleks lausa patt ühistranspordi teenuseid kasutada), otsustasin minna otsima koduteed, mis oleks minu praegusest koduteest pisut otsem. Aga loomulikult selgus, et loodetud otsetee asemel tegin vähemalt pooletunnise ringi sisse :D Aga selle eest sattusin paika, kus suutsin peaaegu unustada, et viibin Tallinnas - selles kärarikkas, meeletu autovooluga jne. linnas. Niivõrd vaikne ja rahulik oli seal. Selle tunnikese jooksul, mis seal veetsin minust möödus vaid mõni auto ja kohalik (sündis ka otsus, et kui ma kunagi rikkaks saan, siis ostan endale sinnakanti maja:P) . Ja ometi lahutas mind lasnamäest vaid kõrguv paekõrgendik. Ühesõnaga avastamisrõõmu mul, kui sisserännanul, leidub siin linnas arvatavasti veel palju:D

Ah jaa, tänu sellele jalutuskäigule tean nüüd ka mina, kus asub sisekaitseakadeemia politseikolledž :P

Aga tegelikult tahtsin kirjutada hoopiski sellest, et lõpuks ometi tunnen ma, et puhkan. Miskipärast vajan selleks, et end korralikult välja puhata ja energiat ammutada suurtes kogustes päikest ja sinna juurde pisut mere läheduse tundmist. Tegelikult ma hommikul kahtlesin, kas on ikka hea mõte oma kurguvaluga randa tuule kätte ronida, kuid õnneks jõudsin otsusele, et kui ka päike pilve taha läheb, saan vähemalt teha ühe mõnusa pika jalutuskäigu koju:)) Ja ma ei kahetsenud oma otusust hetkekski - nii rahulikuna, kui täna, ei ole ma merd vist Pirital varem näinud:P


Loodetavasti tulevad need homseks lubatud vihmasajud alles õhtul ja saan ka homme pärast avastusretke vastassuunas mõne mõnusa tunnikese rannas vedeleda:))

PS! (jubamaeiteamitmendatkordasama)märkus endale: isegi siis (või just eriti siis), kui soov kuskile kiiresti jõuda tuleb bussiaegu vaadata ikka enda peatuse mitte algpeatusest lähtuvalt... jõuad sihtpunkti oluliselt kiiremini:))

Jääaeg 3D-s

Käisin pühapäeval ka lõpuks ära paljukuuldud 3D kinos. (Multi)filmiks oli siis Jääaeg 3.

Ei tea kas põhjus oli selles, et olin oma ootused liiga kõrgele ajanud või lihtsalt natukene halvas tujus, kuid mingit erilist kinoelamust see mulle pakkuda ei suutnud. Nimelt olin eelnevalt ära näinud 4D kino ning kujutasin ette, et elamus tuleb ligilähedane 4D-le vaid selle erinevusega, et ära on jäetud raputamised ja temperatuurimuutused, kuid selle eest ootab mind rohkem sisu ja pikem film. Nüüd tagantjärele mõeldes leian isegi, et pigem oli see 3D isegi pisut häiriv tegur. Esiteks olid need prillid tohutult ebamugavad (tehes isegi pisut haiget lõpuks) ning teiseks tabasin end pidevalt mõttelt, et seda 3D efekti oleks saanud nii mõneski kohas filmielamuse suurendamiseks ära kasutada oluliselt rohkem, kui seda Jääajas tehtud oli.

Filmist endast nii palju, et minu jaoks lähks asi pisut läägeks kätte ära (minus räägib puhas kadedus loomulikult :P) ja esimene osa oli minu meelest oluliselt parem (tõsiasi, mida olen tähendanud ka teiste heade filmide puhul, millele järg on tehtud), kuid naerda sai ja päris mahavisatud ajaks ma seda siiski ei pea:D

Pisut situatsioonihuumorit..

Lahendan nüüd ära ühe võla, mis mul K. ees jäi. Käisin nimelt reedel õllekal Metsatölli kuulamas ja minu ja K. vahel leidis aset vestlus, mis mu kõhulihaste treenituse (õigem oleks küll öelda nende treenimatuse) tõsiselt proovile pani. Ja siis ma lubasin suure suuga, et panen selle vestluse kirja ja teen seda oma blogi (mille pidamisele ma ennegi mõelnud olen) esimese postitusena. Võimalik, et pisut oli minu suuresuulisuses süüdi ka manustatud kesvamärjukene, aga kes seda enam tagantjärgi niimoodi tuvastada suudab ja kuna mul siiski üldiselt on kombeks oma lubadusi pidada, siis siin see on:

K: Mis kuradi elukas see seal tantsib?
Mina: KUS?
K: No seal õlleleti juures.
Mina: Oot, kas sa mõtled seda meest lapsega seal?

Järgmisel hetkel naersime mõlemad kõhud kõveraks (nagu me seda samal õhtul juba eelnevalt korduvalt teinud olime ja mis ei jäänud ka viimaseks ühiseks naerupurskeks sel õhtul).

Niih, nüüd on see lubadus siis täidetud. Vahva õhtu oli, selliseid võiks tihedamalt olla:))