Elusana kodumaa pinnal tagasi....

Käisin ka mina lõpuks ära oma elu esimesel päikesereisil...

Algus oli paljutõotav:
- lennuhirmu mul ei tekkinud ja kogu sõit oli väga sujuv ja õige pistu raputas vaid enne maanduma hakkamist
- maandudes lõi vastu mõnus palavus, kuigi maandusime õhtul ja õhtud pidavat seal üsna jahedad olema .....
- kuid, siis selgus, et meie loteriimajutusega hotell oli keset kõrbe 40 km kaugusel linnast ning linna pääseb sealt vaid kolm korda nädalas umbes 2 tunniks korraga. Kuigi reisi põhieesmärk oli päikeselisi ja sooje ilmasid nautida, ei olnud me sellega siiski arvestanud (pärast seda, kui pimedaks läheb (mis praegusel aastaajal juhtub väga vara) ei ole seal lihtsalt mitte midagi peale hakata. Hotelli üle iseenesest väga ei kurda: tuba oli suur ja selle rõdult avanes otsetee basseini juurde. Söögite üle julgeksin küll vägagi viriseda (saiakesed ja viinerid paprika ja sibulaga ei ole just minu arusaam hommikusöögist ning ka õhtusöögid ei olnud väga palju paremad). Personal oli ülipüüdlik (kohati liigagi, eriti arvestades fakti, et nende üsna kehvapoolse (inglise) keele oskuse tõttu oli neist kohati raske arusaada ja end arusaadavaks teha.
- järgmisel päeval reisiesindajaga vesteldes selgus, et viimasel ajal on kõik 3* loteriimajutuse tellinud inimesed paigutatud sellesse hotelli (kas see on loterii, kui kõik paigutatakse alati ühte kohta???). Õnneks saime kokkuleppele, et meid paigutatakse madalamate tärnidega hotelli linnas (samade tärnide arvu eest oleksime pidanud 10 $ päevas juurde maksma), kuid asja ajamine võtvat aega.
- teisel õhtul võtsime siiski ette selle 2 tunnise tripi linna. Sinna sõit oli juba omaette kogemus: pisike mikrobuss paigutati inimesi nii täis, kui vähegi mahtus. 40 km läbimiseks kulus ligikaudu tunnike. Ja seda vaheldumisi kiirustel 40 km/h ja 110 km/h. Jõudsime sinna õhtul, kui Egiptus oli just võitnud jalgpalli Aafrika meistrivõistlused (seetõttu pidime linna pääsemiseks otsima mingeid kõrvaltänavaid). Melu oli vägev: kõik kohad olid paksult kohalikke täis, rahvas sõitis autokastis (isegi naised ja lapsed muuseas) ja/või poolenisti lihtsalt autoaknast väljas. Siin juba sellist asja ei näe. Melu oli nii vägev, et valgetele turistidele ei pööratud üldsegi nii palju tähelepanu, kui kartnud olin...
- otsustasin siis minagi ära käia paljukiidetud Luxorireisil - mulje sellest: ütleme nii, et Karnaki tempel päästis päeva. Surnute orus rääkis giid hauakambritest väga pealiskaudselt ning ühtegi hauakambrisse meiega kaasa ei tulnud (need oleks kindlasti palju huvitavamad tundunud, kui keegi ka lähemalt nende tagapõhja oleks valgustanud). Muuseas, giid ei suutnud kohati oma üleolekut selle ajastu kultuuri vastu varjata ning tema naljad tundusid (vähemalt meie seltskonnale) kohatud.
- ja minu armsa pisikese fotokaga pean ma ilmselt ka nüüd hüvasti jätma: alates Luxori reisist otsustab ta lihtsalt aeg-ajalt ilma mingisuguse loogikata täielikult reageerimise lõpetada (ja siis uuesti täiesti nähtava põhjuseta jälle tööle hakata)... nuux... seetõttu ei ole mul endal reisist ka väga palju pilte ette näidata: pean lootma, et reisikaaslased enda pildid lähiajal kuskile riputada või minuni toimetada suudavad (mõned pildid siiski suutsin ka oma telefoniga ja fotokaga klõpsida - need üritan kuskile riputada lähiajal).
- Kolmapäeval saime siiski hotelli vahetatud. Asukoht oli sellel ülihea: praktiliselt peatänava ääres, kuid siiski piisavalt eemal, et liigne tänavamüra eemale jääks, rand, ööklubi ja Marine Boulevard (jahtide sadam) olid paari maja kaugusel. Muuseas, meie toa aknast avanes lausa kaks vaadet merele (sinna vahele jäi küll akna all asuv prügi täis pooliku maja katus, kuid seda ei pidanud ju vaatama.
- Hotell ise oli siiski üsna räsitud olemisega: saabumise päeval ei olnud meil dušširuumis valgust ning vett, kuid see organiseeriti sinna üsna kiiresti. Erilist survet kraanist välja võluda siiski ei õnnestunud ja veetemperatuuri ka väga palju valida ei saanud (talutavast temperatuurist väike nõks soojem oli juba praktiliselt keev vesi ja nõks jahedam juba külm vesi).
- Teenindus erines eelmisest hotellist kui öö ja päev: kui eelmises hotellis üritati praktiliselt igal sammul meiega juttu teha, siis seal oli teenindus viisakas ja üsna vaikne. Aktiivsemalt suhtlesime me vist ainult administraatoriga ja sedagi ilmselt seetõttu, et pidime pidevalt mingite probleemide või küsimustega.
- kohalikud olid alati üllatunud, et miks me ometi selle hotelli võtsime (üks neist ristis selle isegi royal shit-iks), kuid kuuldes, kus me varem olnud olime, olid küsimused ammendatud:D
- Ainuke kindlalt plaanidesse võetud asi oli snorgeldamistripp. Selle saime kohalikelt 12 euriga (reisifirma pakkus 25 euri ja väitis, et kohalikelt odavamalt ei saavat). Ilmaga meil sellel päeval ei vedanud: kogu aeg oli tugev tuul, Giftuni saarel päevitamise asemel külmetasime rätikute sees ja ka snorgeldamisest ei tulnud midagi välja (suht suures lainetuses maski puhastades tekkis paanikahäire moodi asi ja mind viidi paati tagasi) ja üldse oli neid "hulle" kes üldse vette ronisid väga vähe.
- viimasel päeval, paar tundi enne lennukile minekut suutsin tänaval libiseda ja kukkuda nii õnnetult, et ilmselt rebestasin mingi lihase välja ja nii tunnike pärast kukkumist juba lonkasin päris korralikult (täna hakkas õnneks siiski juba tagasi tõmbama)

Ja üldist:
- päikest isegi oli kordades rohkem kui siin(üsna sageli oli paraku küll ilm pilves selginemistega)
- enamus päevadel oli tugev tuul ning see tegi olemise kohati väga külmaks (olengi nohune nüüdseks)
- vesi oli tõeliselt ilus rohekassinine, nagu filmides
- igal tänavanurgal kohtas väga pealetükkivaid inimesi, kuid üllataval kombel suutsin isegi mina sellega suhteliselt kiiresti harjuda, muuseas, kui meiega koos liikus meesterahvas oli olukord palju rahulikum ja tähelepanu sai hoopis tema (casanova oli väljend, mida kuulis päris tihti:D)