... et siis: kui kellegil on tegemisi palju, siis tuleb neid ainult juurde. Täna hommikul helistas vend ja ütles, et tema ostab endale siit Tallinnast auto. Ja, et kuna ta kedagi endale teiseks autojuhiks ei leidnud, on asjalood nii, et mul tuleb pärast tööd sõita bussiga Laagrisse, istuda oma punase suksu sadulasse ning see elusana oma maja ette transportida. Lubades ise veel pühalikult ees sõita ja teed näidata. Kuna mind väga ei vaimustanud mõte minna tipptunnil Ülemiste ristmikule seiklema (viimati istusin siiski roolis oktoobri kuus ja Tallinna-sõidukogemus on mul ka üsna minimaalne) ja otsustasime minna suure ringiga linna ääri mööda. Hiljem selgus, et see oli ainuõige otsus, kuna ilma juhipoolse küljepeeglita (ärge küsige, miks see küljest kukkus, auto oli siiski hea mitu kuud mu venna käes) oleks reavahetuste tegemine vist "üsna" keeruliseks ostunud... Ja siis: kaotasin auto, millele järgnema pidin, silmist (jäin punase taha toppama, kui tema ees minema põruta)... Sain telefoni teel juhised, et tuleb hoida Tartu peale. Üllataval kombel suutsin isegi õigele viaduktile keerata end ja sellega isegi mööduda (selgus, et vend keeras ise hoopis valest kohast ära)...
Ühesõnaga: asi läks nii, et pm. orienteerusin suure osa teest vaid märkide järgi.
Hiljem tuli veel kommentaar, et sõitsin paremini kui mu vend, kelle sõiduõpingud algasid 6-selt isa süles olles ning kes kohe kindlasti istub ka rooli taga oluliselt sagedamini, kui mina ja et tal oli raskusi mul kannul püsimisega (kiirused olid tegelikult väiksed ja suure tõenäosusega oli suht palju neid teisi juhte, kes mind kirusid, kuid kuna tahtsin elusana koju jõuda, siis see mind väga ei morjendanud). Aga nuh: bensiinimootoriga sportauto (kui seda saab opeli sportmudeli kohta öelda), ongi ilmselt äkilisem ja kiirema jooksuga, kui diiselmootoriga masin...
