Kuidagi läheb viimasel ajal nii, et isegi need õhtud, mis olen plaaninud võtta mõnusalt ja koduselt energia taastamiseks, suudan end ikkagi kuskile ära lubada...
Näiteks tekkis esmaspäeva õhtul minu vesipiipu testises sujuvalt plaan ühineda kahe K ja veel paari inimesega ning külastada sellist vahvat üritust nagu seda on Clazzis iga teisipäeva õhtul toimuv brazilian nights. Tore oli. Olen juba vist ligi aasta plaaninud seda kohta külastada, (aimates, et seal võib tore olla) kuid kuidagi on nii läinud, et kuni teisipäeva õhtuni ei olnud see õnnestunud... Aga koht jättis väga sümpaatse mulje (kui tantsuplatsi väiksus välja arvata) ja võib teinegi kord sinna tagasi minna:D
Ja kuigi laupäeva õhtul ei pidanud ma isegi linnas olema, sain veel enne ärasõitu kutse laupäeva õhtul rokikohvikusse kuulama minna sellist kooslust nagu HND. Kuigi ma sellest bändist ei teadnud ei vähem ega rohkem, kui seda, et sellenimeline bänd eksisteerib, tundus mõte taaskord rokikohvikut külastada, päris ahvatlev. Seda enam, et maale jäädes oleksin pidanud ööbima 2-toalises korteris, kus peale minu oli ööbimas veel 5 inimest. Ja individualist, nagu ma olen, ei oleks see variant vist kuigi tore olnud.
Reisiväsimust põdedes jõudsin küll korduvalt ja korduvalt oma otsust kahetseda (just seda väljamineku poolt, mitte linna tagasitulek osa), kuid üllataval kombel suutis HND mind isegi ajutiselt piisavalt hästi käima tõmmata ja oli isegi täitsa tore. Häiriv tegur oli ainult see pubekakari seal... hakkan vist vanaks jääma. Aga HND'd läheksin ilmselt veelgi kuulama, kui keegi kaasa kutsuks;))
Muuseas, miskipärast tuli mul neid kuulates meelde minu kunagine lemmik Terminaator, eesotsas Jaagup Kreemiga. Otsustasin siis vana lemmiku muusika üles otsida, ja... ei tundunudki enam nii hea... Aga samas ka mitte nii paha, et oma nooruspõlve meenutades neid mõnel sumedal suveööl kuulama minna, kui nad juhtuvad esinema üritusel, kuhu nagunii lähen:))
Sunday, February 28, 2010
Sunday, February 21, 2010
...
Möödunud nädal kujunes mul tavapärasest kultuursemaks. Sai ära nähtud juba eestlase jaoks poolkohustuslikuks kujunenud Ürgmees, käisin vaatamas sellist etendust, nagu Sinul on meretäis hirmu ning käisin kuulamas Pastaka, Mari Kalkuni ja Kago kontserdit....
Kui mõnigi minu tutvusringkonnast rääkis, et tema läheks hea meelega ürgmeest uuesti vaatama, siis minu puhul see väide ei kehti. Kas oli see tingitud ärajoodud veinist või millestki muust, kuid minu puhul kehtis pigem väide: kui oled näinud klippe youtubest, oled näinud ka paremat osa etendusest... Küll tabasin ma end mõttelt, et Jan Uuspõllu käsitluse järgi peaks ma vähemalt kohati olema ürgmees... eriti tabavalt tundsin ma sedal, kui ta rääkis naiste ja meeste väsinuna käitumisest... kuid sellegipoolest ei tunne ma tungivat soovi soovahetusoperatsioonile suundumiseks:P Olen üsnagi rahul selle minu peituva mehe/naise seguga... (ja need halvad omadused millega ma endas rahul ei ole, ei ole mitte kuidagi seotud erinevate sugudele iseloomulike omadusega)
Aga teine etendus jättis mulle seevastu vägagi positiivse mulje. Ja kuigi teatrisse jõudes oli mul tunne, et keeran kohe otsa ringi ja lähen koju, kuna meie kohad olid 3 rõdu viimases reas (, mis on umbes kolm korrust ja väga palju ridu kaugemal minu teatriarmastuse hiigelaegadest, kui armastasin etendusi vaadata esireast, kust võis mõne etenduse puhul näha lausa näitlejate pisaraid (oli kord Ugalas selline etendus nimega Lõõmav pimedus, mis siimaani teatud olukordades meenub)), suutis see etendus mind lõpuks nii endasse haarata, et etenduse lõpuks ei kahetsenud ma hetkekski, et end kohale olin vedanud:)) Ja kui mingi hetk sain keset etendust ka mõnusa kerge rock/punkkontserdi osaliseks (küll paari looga, kuid sellest piisas), siis kadus pahameel kehvemapoolsete kohtade pärast sootuks (kuigi, kui keegi pakuks võimalust etendust uuesti parterist vaadata, siis võtaksin pakkumise sellegipoolest hea meelega vastu).
Aga huumorisoon on mul küll kas täiesti umbes või vähemalt väga teise koha peal, kui suurel osal teatrikülalistes. Nimelt muutsid nii mõnedki kohad, kus osa rahvast naerda turtsus, mind hoopiski nukraks. No vot ei oska mina näha mitte midagi naljakat vägivallas, mis paraku liiga paljude inimeste igapäevaelu "rikastab" (ei, õnneks siiski mitte minu):((
(muuseas, inimene, keda võin sellele etendusele jõudmise eest tänada, kirjeldas etendust nii: Sinuga on teine lugu)
Igatahes möödunud nädala kokkuvõte on selline, et tekkis kerge nostalgia ja oma Viljandi-aja igatsus (oma teatriõhtute, koolipidude ja mis kõige tähtsam: kitarri ja lauluga sõprade seltsis)
Kui mõnigi minu tutvusringkonnast rääkis, et tema läheks hea meelega ürgmeest uuesti vaatama, siis minu puhul see väide ei kehti. Kas oli see tingitud ärajoodud veinist või millestki muust, kuid minu puhul kehtis pigem väide: kui oled näinud klippe youtubest, oled näinud ka paremat osa etendusest... Küll tabasin ma end mõttelt, et Jan Uuspõllu käsitluse järgi peaks ma vähemalt kohati olema ürgmees... eriti tabavalt tundsin ma sedal, kui ta rääkis naiste ja meeste väsinuna käitumisest... kuid sellegipoolest ei tunne ma tungivat soovi soovahetusoperatsioonile suundumiseks:P Olen üsnagi rahul selle minu peituva mehe/naise seguga... (ja need halvad omadused millega ma endas rahul ei ole, ei ole mitte kuidagi seotud erinevate sugudele iseloomulike omadusega)
Aga teine etendus jättis mulle seevastu vägagi positiivse mulje. Ja kuigi teatrisse jõudes oli mul tunne, et keeran kohe otsa ringi ja lähen koju, kuna meie kohad olid 3 rõdu viimases reas (, mis on umbes kolm korrust ja väga palju ridu kaugemal minu teatriarmastuse hiigelaegadest, kui armastasin etendusi vaadata esireast, kust võis mõne etenduse puhul näha lausa näitlejate pisaraid (oli kord Ugalas selline etendus nimega Lõõmav pimedus, mis siimaani teatud olukordades meenub)), suutis see etendus mind lõpuks nii endasse haarata, et etenduse lõpuks ei kahetsenud ma hetkekski, et end kohale olin vedanud:)) Ja kui mingi hetk sain keset etendust ka mõnusa kerge rock/punkkontserdi osaliseks (küll paari looga, kuid sellest piisas), siis kadus pahameel kehvemapoolsete kohtade pärast sootuks (kuigi, kui keegi pakuks võimalust etendust uuesti parterist vaadata, siis võtaksin pakkumise sellegipoolest hea meelega vastu).
Aga huumorisoon on mul küll kas täiesti umbes või vähemalt väga teise koha peal, kui suurel osal teatrikülalistes. Nimelt muutsid nii mõnedki kohad, kus osa rahvast naerda turtsus, mind hoopiski nukraks. No vot ei oska mina näha mitte midagi naljakat vägivallas, mis paraku liiga paljude inimeste igapäevaelu "rikastab" (ei, õnneks siiski mitte minu):((
(muuseas, inimene, keda võin sellele etendusele jõudmise eest tänada, kirjeldas etendust nii: Sinuga on teine lugu)
Igatahes möödunud nädala kokkuvõte on selline, et tekkis kerge nostalgia ja oma Viljandi-aja igatsus (oma teatriõhtute, koolipidude ja mis kõige tähtsam: kitarri ja lauluga sõprade seltsis)
Wednesday, February 10, 2010
Pisut pilte ka....
Need vähesed pildid, mis oma kaamera ja fotokaga teha suutsin riputasin siia (kunagi tekitan piltidele väikesed selgitused ka alla, aga kuna ma selleni jõuan, ei julge lubada...)
Sunday, February 7, 2010
Elusana kodumaa pinnal tagasi....
Käisin ka mina lõpuks ära oma elu esimesel päikesereisil...
Algus oli paljutõotav:
- lennuhirmu mul ei tekkinud ja kogu sõit oli väga sujuv ja õige pistu raputas vaid enne maanduma hakkamist
- maandudes lõi vastu mõnus palavus, kuigi maandusime õhtul ja õhtud pidavat seal üsna jahedad olema .....
- kuid, siis selgus, et meie loteriimajutusega hotell oli keset kõrbe 40 km kaugusel linnast ning linna pääseb sealt vaid kolm korda nädalas umbes 2 tunniks korraga. Kuigi reisi põhieesmärk oli päikeselisi ja sooje ilmasid nautida, ei olnud me sellega siiski arvestanud (pärast seda, kui pimedaks läheb (mis praegusel aastaajal juhtub väga vara) ei ole seal lihtsalt mitte midagi peale hakata. Hotelli üle iseenesest väga ei kurda: tuba oli suur ja selle rõdult avanes otsetee basseini juurde. Söögite üle julgeksin küll vägagi viriseda (saiakesed ja viinerid paprika ja sibulaga ei ole just minu arusaam hommikusöögist ning ka õhtusöögid ei olnud väga palju paremad). Personal oli ülipüüdlik (kohati liigagi, eriti arvestades fakti, et nende üsna kehvapoolse (inglise) keele oskuse tõttu oli neist kohati raske arusaada ja end arusaadavaks teha.
- järgmisel päeval reisiesindajaga vesteldes selgus, et viimasel ajal on kõik 3* loteriimajutuse tellinud inimesed paigutatud sellesse hotelli (kas see on loterii, kui kõik paigutatakse alati ühte kohta???). Õnneks saime kokkuleppele, et meid paigutatakse madalamate tärnidega hotelli linnas (samade tärnide arvu eest oleksime pidanud 10 $ päevas juurde maksma), kuid asja ajamine võtvat aega.
- teisel õhtul võtsime siiski ette selle 2 tunnise tripi linna. Sinna sõit oli juba omaette kogemus: pisike mikrobuss paigutati inimesi nii täis, kui vähegi mahtus. 40 km läbimiseks kulus ligikaudu tunnike. Ja seda vaheldumisi kiirustel 40 km/h ja 110 km/h. Jõudsime sinna õhtul, kui Egiptus oli just võitnud jalgpalli Aafrika meistrivõistlused (seetõttu pidime linna pääsemiseks otsima mingeid kõrvaltänavaid). Melu oli vägev: kõik kohad olid paksult kohalikke täis, rahvas sõitis autokastis (isegi naised ja lapsed muuseas) ja/või poolenisti lihtsalt autoaknast väljas. Siin juba sellist asja ei näe. Melu oli nii vägev, et valgetele turistidele ei pööratud üldsegi nii palju tähelepanu, kui kartnud olin...
- otsustasin siis minagi ära käia paljukiidetud Luxorireisil - mulje sellest: ütleme nii, et Karnaki tempel päästis päeva. Surnute orus rääkis giid hauakambritest väga pealiskaudselt ning ühtegi hauakambrisse meiega kaasa ei tulnud (need oleks kindlasti palju huvitavamad tundunud, kui keegi ka lähemalt nende tagapõhja oleks valgustanud). Muuseas, giid ei suutnud kohati oma üleolekut selle ajastu kultuuri vastu varjata ning tema naljad tundusid (vähemalt meie seltskonnale) kohatud.
- ja minu armsa pisikese fotokaga pean ma ilmselt ka nüüd hüvasti jätma: alates Luxori reisist otsustab ta lihtsalt aeg-ajalt ilma mingisuguse loogikata täielikult reageerimise lõpetada (ja siis uuesti täiesti nähtava põhjuseta jälle tööle hakata)... nuux... seetõttu ei ole mul endal reisist ka väga palju pilte ette näidata: pean lootma, et reisikaaslased enda pildid lähiajal kuskile riputada või minuni toimetada suudavad (mõned pildid siiski suutsin ka oma telefoniga ja fotokaga klõpsida - need üritan kuskile riputada lähiajal).
- Kolmapäeval saime siiski hotelli vahetatud. Asukoht oli sellel ülihea: praktiliselt peatänava ääres, kuid siiski piisavalt eemal, et liigne tänavamüra eemale jääks, rand, ööklubi ja Marine Boulevard (jahtide sadam) olid paari maja kaugusel. Muuseas, meie toa aknast avanes lausa kaks vaadet merele (sinna vahele jäi küll akna all asuv prügi täis pooliku maja katus, kuid seda ei pidanud ju vaatama.
- Hotell ise oli siiski üsna räsitud olemisega: saabumise päeval ei olnud meil dušširuumis valgust ning vett, kuid see organiseeriti sinna üsna kiiresti. Erilist survet kraanist välja võluda siiski ei õnnestunud ja veetemperatuuri ka väga palju valida ei saanud (talutavast temperatuurist väike nõks soojem oli juba praktiliselt keev vesi ja nõks jahedam juba külm vesi).
- Teenindus erines eelmisest hotellist kui öö ja päev: kui eelmises hotellis üritati praktiliselt igal sammul meiega juttu teha, siis seal oli teenindus viisakas ja üsna vaikne. Aktiivsemalt suhtlesime me vist ainult administraatoriga ja sedagi ilmselt seetõttu, et pidime pidevalt mingite probleemide või küsimustega.
- kohalikud olid alati üllatunud, et miks me ometi selle hotelli võtsime (üks neist ristis selle isegi royal shit-iks), kuid kuuldes, kus me varem olnud olime, olid küsimused ammendatud:D
- Ainuke kindlalt plaanidesse võetud asi oli snorgeldamistripp. Selle saime kohalikelt 12 euriga (reisifirma pakkus 25 euri ja väitis, et kohalikelt odavamalt ei saavat). Ilmaga meil sellel päeval ei vedanud: kogu aeg oli tugev tuul, Giftuni saarel päevitamise asemel külmetasime rätikute sees ja ka snorgeldamisest ei tulnud midagi välja (suht suures lainetuses maski puhastades tekkis paanikahäire moodi asi ja mind viidi paati tagasi) ja üldse oli neid "hulle" kes üldse vette ronisid väga vähe.
- viimasel päeval, paar tundi enne lennukile minekut suutsin tänaval libiseda ja kukkuda nii õnnetult, et ilmselt rebestasin mingi lihase välja ja nii tunnike pärast kukkumist juba lonkasin päris korralikult (täna hakkas õnneks siiski juba tagasi tõmbama)
Ja üldist:
- päikest isegi oli kordades rohkem kui siin(üsna sageli oli paraku küll ilm pilves selginemistega)
- enamus päevadel oli tugev tuul ning see tegi olemise kohati väga külmaks (olengi nohune nüüdseks)
- vesi oli tõeliselt ilus rohekassinine, nagu filmides
- igal tänavanurgal kohtas väga pealetükkivaid inimesi, kuid üllataval kombel suutsin isegi mina sellega suhteliselt kiiresti harjuda, muuseas, kui meiega koos liikus meesterahvas oli olukord palju rahulikum ja tähelepanu sai hoopis tema (casanova oli väljend, mida kuulis päris tihti:D)
Algus oli paljutõotav:
- lennuhirmu mul ei tekkinud ja kogu sõit oli väga sujuv ja õige pistu raputas vaid enne maanduma hakkamist
- maandudes lõi vastu mõnus palavus, kuigi maandusime õhtul ja õhtud pidavat seal üsna jahedad olema .....
- kuid, siis selgus, et meie loteriimajutusega hotell oli keset kõrbe 40 km kaugusel linnast ning linna pääseb sealt vaid kolm korda nädalas umbes 2 tunniks korraga. Kuigi reisi põhieesmärk oli päikeselisi ja sooje ilmasid nautida, ei olnud me sellega siiski arvestanud (pärast seda, kui pimedaks läheb (mis praegusel aastaajal juhtub väga vara) ei ole seal lihtsalt mitte midagi peale hakata. Hotelli üle iseenesest väga ei kurda: tuba oli suur ja selle rõdult avanes otsetee basseini juurde. Söögite üle julgeksin küll vägagi viriseda (saiakesed ja viinerid paprika ja sibulaga ei ole just minu arusaam hommikusöögist ning ka õhtusöögid ei olnud väga palju paremad). Personal oli ülipüüdlik (kohati liigagi, eriti arvestades fakti, et nende üsna kehvapoolse (inglise) keele oskuse tõttu oli neist kohati raske arusaada ja end arusaadavaks teha.
- järgmisel päeval reisiesindajaga vesteldes selgus, et viimasel ajal on kõik 3* loteriimajutuse tellinud inimesed paigutatud sellesse hotelli (kas see on loterii, kui kõik paigutatakse alati ühte kohta???). Õnneks saime kokkuleppele, et meid paigutatakse madalamate tärnidega hotelli linnas (samade tärnide arvu eest oleksime pidanud 10 $ päevas juurde maksma), kuid asja ajamine võtvat aega.
- teisel õhtul võtsime siiski ette selle 2 tunnise tripi linna. Sinna sõit oli juba omaette kogemus: pisike mikrobuss paigutati inimesi nii täis, kui vähegi mahtus. 40 km läbimiseks kulus ligikaudu tunnike. Ja seda vaheldumisi kiirustel 40 km/h ja 110 km/h. Jõudsime sinna õhtul, kui Egiptus oli just võitnud jalgpalli Aafrika meistrivõistlused (seetõttu pidime linna pääsemiseks otsima mingeid kõrvaltänavaid). Melu oli vägev: kõik kohad olid paksult kohalikke täis, rahvas sõitis autokastis (isegi naised ja lapsed muuseas) ja/või poolenisti lihtsalt autoaknast väljas. Siin juba sellist asja ei näe. Melu oli nii vägev, et valgetele turistidele ei pööratud üldsegi nii palju tähelepanu, kui kartnud olin...
- otsustasin siis minagi ära käia paljukiidetud Luxorireisil - mulje sellest: ütleme nii, et Karnaki tempel päästis päeva. Surnute orus rääkis giid hauakambritest väga pealiskaudselt ning ühtegi hauakambrisse meiega kaasa ei tulnud (need oleks kindlasti palju huvitavamad tundunud, kui keegi ka lähemalt nende tagapõhja oleks valgustanud). Muuseas, giid ei suutnud kohati oma üleolekut selle ajastu kultuuri vastu varjata ning tema naljad tundusid (vähemalt meie seltskonnale) kohatud.
- ja minu armsa pisikese fotokaga pean ma ilmselt ka nüüd hüvasti jätma: alates Luxori reisist otsustab ta lihtsalt aeg-ajalt ilma mingisuguse loogikata täielikult reageerimise lõpetada (ja siis uuesti täiesti nähtava põhjuseta jälle tööle hakata)... nuux... seetõttu ei ole mul endal reisist ka väga palju pilte ette näidata: pean lootma, et reisikaaslased enda pildid lähiajal kuskile riputada või minuni toimetada suudavad (mõned pildid siiski suutsin ka oma telefoniga ja fotokaga klõpsida - need üritan kuskile riputada lähiajal).
- Kolmapäeval saime siiski hotelli vahetatud. Asukoht oli sellel ülihea: praktiliselt peatänava ääres, kuid siiski piisavalt eemal, et liigne tänavamüra eemale jääks, rand, ööklubi ja Marine Boulevard (jahtide sadam) olid paari maja kaugusel. Muuseas, meie toa aknast avanes lausa kaks vaadet merele (sinna vahele jäi küll akna all asuv prügi täis pooliku maja katus, kuid seda ei pidanud ju vaatama.
- Hotell ise oli siiski üsna räsitud olemisega: saabumise päeval ei olnud meil dušširuumis valgust ning vett, kuid see organiseeriti sinna üsna kiiresti. Erilist survet kraanist välja võluda siiski ei õnnestunud ja veetemperatuuri ka väga palju valida ei saanud (talutavast temperatuurist väike nõks soojem oli juba praktiliselt keev vesi ja nõks jahedam juba külm vesi).
- Teenindus erines eelmisest hotellist kui öö ja päev: kui eelmises hotellis üritati praktiliselt igal sammul meiega juttu teha, siis seal oli teenindus viisakas ja üsna vaikne. Aktiivsemalt suhtlesime me vist ainult administraatoriga ja sedagi ilmselt seetõttu, et pidime pidevalt mingite probleemide või küsimustega.
- kohalikud olid alati üllatunud, et miks me ometi selle hotelli võtsime (üks neist ristis selle isegi royal shit-iks), kuid kuuldes, kus me varem olnud olime, olid küsimused ammendatud:D
- Ainuke kindlalt plaanidesse võetud asi oli snorgeldamistripp. Selle saime kohalikelt 12 euriga (reisifirma pakkus 25 euri ja väitis, et kohalikelt odavamalt ei saavat). Ilmaga meil sellel päeval ei vedanud: kogu aeg oli tugev tuul, Giftuni saarel päevitamise asemel külmetasime rätikute sees ja ka snorgeldamisest ei tulnud midagi välja (suht suures lainetuses maski puhastades tekkis paanikahäire moodi asi ja mind viidi paati tagasi) ja üldse oli neid "hulle" kes üldse vette ronisid väga vähe.
- viimasel päeval, paar tundi enne lennukile minekut suutsin tänaval libiseda ja kukkuda nii õnnetult, et ilmselt rebestasin mingi lihase välja ja nii tunnike pärast kukkumist juba lonkasin päris korralikult (täna hakkas õnneks siiski juba tagasi tõmbama)
Ja üldist:
- päikest isegi oli kordades rohkem kui siin(üsna sageli oli paraku küll ilm pilves selginemistega)
- enamus päevadel oli tugev tuul ning see tegi olemise kohati väga külmaks (olengi nohune nüüdseks)
- vesi oli tõeliselt ilus rohekassinine, nagu filmides
- igal tänavanurgal kohtas väga pealetükkivaid inimesi, kuid üllataval kombel suutsin isegi mina sellega suhteliselt kiiresti harjuda, muuseas, kui meiega koos liikus meesterahvas oli olukord palju rahulikum ja tähelepanu sai hoopis tema (casanova oli väljend, mida kuulis päris tihti:D)
Subscribe to:
Posts (Atom)
