Kõige ilusam riik on Lõuna-Eesti

*pilt pärineb siit: https://kirjastus.tea.ee/eng/categories/kutseharidus/psyhho?productID=1556


Ma poleks iial uskunud, et suudan kuigi pikalt lebada ühe koha peal, taustaks kostmas vaid loodushääled. Veel uskumatumaks pidasin seda, et suudan seda vaikset idülli nautida. Aga just nii see oli. Mina, vaikselt loksuv järvevesi, päike ja raamat (vt. pilt üleval). Raamat ise oli väga hea, loen teinekordki, kui kätte juhtub:)) Isegi natukene kahju oli, kui vahepeal poodi läinud rahvas tagasi jõudis ja selle idülli lõhkus. Aga tore oli sellegipoolest: palju päikest, jutuajamisi, 2 õhtut sauna jne:))

Tagasitee kulges läbi Pärnu (st. autoga Pärnusse, seal väike lõunasöök ja siis bussiga edasi)... minust pidavat saama täitsa hea kaardilugeja (ma ise lisasin sellele fakti, et teedel, mida ma ise tunnen:) )

PS! Ka oma kodus on võimalik põlved väga valusalt katki kukkuda... vähemalt mina oskan seda teha... aia:(

Söömamatus...

... eile sai siis esimest korda vaadatud jalgpalli klubide tasemel (mängisid siis Flora ja mingi Taani klubi, mille nime ma ei suuda väljagi lugeda, meeldejätmisest rääkimata (igatahes hakkas see B tähega)) ja üldse oli see neljas kord jalgpallimängu vaadata (koolistaadionitel peetud mängude jälgimised ei lähe siin loetelus arvesse). Muuseas, kogemata kombel olin endale ümber tõmmanud Flora värvides salli:P

Kertu söömamatus (loe: söömatus) oli nii suur, et ta tuli välja pühadusetõotusega ja käis mõtte, minna jalgpalli asemel sööma (eriti suure pühadusetõotusena kõlab see Kertu suust - kes teab see teab ja kes ei tea, aga keda väga huvitab, see küsib minu käest). Kuigi tagantjärgi ei tundukski see mõte enam nii kohutav, sest mäng oli ma-sen-dav, kui just üks üliilus värav poolt välja arvata.

Jah, mäng oli masendav, kuid tänu vahvale kaaslasele said minu naerulihased taaskord korraliku treeningu:D

PS! Mulle tuletati meelde, et ma pean end 01. augustil toimuvaks jalkamänguks (mängijana) vormi viima, seega igasugused treeneri ja treeningväljaku pakkumised on oodatud:P Kui see ei õnnestu, siis tuleb lasta end mängu alguses surmavalt vigastada, sest seda tõotati mulle ka pühalikult, et surnuna mind keegi platsile jääma ei sunni :D

Miks on nii,

et kui elus on kiired ajad, siis on need väga kiired ja üritusi, kuhu jõuda tahaks sajab sisse uksest ja aknast (ja paraku sageli on need väga kattuvad) ja kui on rahulik aeg, siis on see jällegi liiga rahulik?

- juba mitmendat päeva kuulan Bonzot - lihtsalt vapustav hääl on sellel mehel :)))

Appi, appi, kass läks kappi:D

Kikile on ennegi meeldinud kapis käia, kuid täna nägin esimest korda, et tema soov kappi pääseda oli nii suur, et oma pisikese käpakesega kangutati suur kapiuks lahti:D

Kiki käis täna arstitädi juures...

kes tal niidid välja võttis ja pisikese süsti tegi. Nüüd jäänud veel ussirohi ja siis on mõneks ajaks hooleta. Loodetavasti on nüüd need jooksuajaga kaasnenud jamad igaveseks möödas:))

Muuseas, isegi seal suutis ta oma tõelist palet näidata, kui talle trakse peale tagasi tahtsin panna, nii et, arstitädi kommenteeris, et oi-oi, mis häält see kass teeb:P

Ja isegi kodu sai täna pärast remonti lõpuks enam-vähem konditsiooni:D

Ja TAHAN PÄIKEST TAGASI....

Lummuses...

Märksõnad minu nädalavahetusest:
* pärast 4-tunnist und (vaata eelmine postitus) randa peesitama
* vaikne istumine Kertu juures poole liitri viinaga (, millest Kertu oli juba joonud) ja Hispaania muusikaga
-Kertu: Kas teeme lahjad koksid või nats kangemad?
-Urve: Teeme ikka lahjad, siis jätkub meil seda pikemalt joomiseks:))
-Kertu: Sa oled nii nutikas, ma olen sulle seda kogu aeg öelnud:D
- spontaanne otsus selle jätkuna levikasse minna (alati on ju võimalus koju tagasi jalutada, kui seal igav pidu juhtub olema (muuseas muusika oli jube, aga vestlused võõraste noormeestega see-eest toredad)
* järjekordne 4-tunnise unega öö (5-st magama ja "tänu" korteriomanikule kell 9 äratus).
* mõnusad vestlused Kertuga ja saade Jaan Tättest.
* jalutuskäik admiraliteedi basseini ääres purjekaid imetledes
* kursaõde K sünnipäev
- enne kohale jõudmist ühe sünnipäevale liikuva noormehe jälitajaks sattumine (ei olnud üldse tahtlik muuseas, puhas juhus)
- elu esimene bowling (vaimustusse ei sattunud, jube ka ei tundu enam (jätab külmaks ühesõnaga jätkuvalt))
* rannas peesitamine ühe väga toreda töökaaslase seltsis
* Tõnis Mägi kontsert paduvihmas - hoolimata sellest, et oli külm ja märg (riided sõna otseses mõttes tilkusid veest), võlus see hääl nii väga, et ei suutnud enne kontserdi lõppu lahkuda - ideaalne punkt toredale nädalavahetusele:D

Kes krt ütles, et füüsiline tegevus päeval garanteerib hea une?

See värk ei toimi... vähemalt minu peal mitte. Sest milleks muuks, kui füüsiliseks koormuseks saab nimetada 12 (ok, reaalselt 10) tunnist müttamist tapeetides (kükki- püsti, käed üles, käed alla jne). Kell saab kohe pool viis (kohe tõuseb päike, väljas on igatahes juba väga valge) ja mul pole IKKA VEEL õnnestunud uinuda. Väsimus on tegelikult meeletu, aga mida ei tule on uni:((

Ja see ei ole mitte esimest päeva nii. Viimane nädal või paar olen suutnud uinuda vist alles 3 paiku hommikul ja siis ka öö jooksul mitu korda üles ärganud. Ja oleks siis, et ma magan poole päevani. Oh ei, juba kella 10 paiku on silmad lahti (7-x tundi (ma ei ole vahepeal üles ärganud ja siis uinumist oodanud aega kokku lugenud) und jääb öö kohta ikkagi natukene väheks).

Kõik mõeldavad kohad netis on ka juba läbi kolatud (ja igale pool ei viitsi ka ju ronida). Ma hakkan vaikselt juba mõistma neid töökaaslasi, kes öösiti tööd teevad. Ka mul käis juba selline mõte peast läbi, kuigi mul on PUHKUS, selline asi ei tohiks ju pähegi tulla mitte.
Juba mitmendat ööd vaevlen tõsise unepuuduse käes.

Homme (st. täna) lähen apteeki ja ostan Une-Mati tilkasid. Ma ei jaksa enam niimoodi:((
Tahaks ikka puhkuse ajal end välja ka puhata, mitte naasta tööle veel kurnanuma, kui tööl olles:S

Ja illustreeriva materjaliga eelmise postituse juurde läheb ka aega, sest ma lihtsalt ei jaksa sellega tegeleda...

Kuidas esmakordselt iseseisvalt remonti teha...

... ehk lugu sellest, kuidas Urve oma elutoas tapeeti vahetas.

Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et mõte elutoa tapeet rõõmsama ja värskema vastu on mõlkunud mul peas juba kolimise hetkest alates.
Eile suutsin siis asjaga nii kaugele jõuda, et läksin ehituspoodi ja ostsin tapeedi ära, mõttega see seina visata sellisel päeval, kui ilm piisavalt kehv on ja randa minna ei saa.

Täna hommikul ärgates oli aga väsimusaste (ilmselt tingituna nii eilsest pikast päevast jalgadel, kui ka kallalekippuvast külmetusest) liiga suur, et end randa vedada. Sel hetkel arvasin, et eh, täna ei tule ka remondist nagunii miskit välja. Aga kui oli joodud ära hommikune kohvi, tundus, et energiat on korraga piisavalt palju, et see suur töö ikkagi ette võtta (siiski mitte piisavalt, et välja minna ja ilm tundub ka kahtlane tegelikult).

- kerge hommikusöök (muuseas esime sel nädalal, mis oli enne kella 16.00)
- eemaldame elutoast üleliigsed mööbliesemed, selgub, et üks diivanitest on liiga suur, et seda ukseavast läbi pressida, otsustan, et see ei sega nii palju ja tuba on piisavalt suur, et see võib jääda.
- algab vanal tapeedi lahtise osa eemaldamine, selgub, et tapeet tuleb siiski kõik maha kiskuda ja ei ole mitte paar lahtist kohta vaid on paar kinnist kohta.
- "kes, krt, siin enne remonti teinud on, see on ju KOHUTAV, mis seisus see sein alt on... kipskrohvi tükid tulevad koos tapeediga, kuid suurem osa seinast on auklik ja pind parandamata
- selgub, et minu eelnev otsus makulatuuriga seina mitte üle teha, on üsna õige, see tuleb koos tapeediga sama kergelt tõmmates maha...


- erinevalt minu eelarvamusest, ei tundu Kikit minu tegevus kõige vähemalgi määral huvitavat, jälgib vaid stoilise rahuga, et mida see lollakas teeb seal (oma orja toimetamisetel oma kodus tuleb ju ikka silm peal hoida:P)
- tekivad järjest suuremad väsimuse ilmingud ja elu tundub järjest mustem: "Kes, krt, käskis mul see töö ette võtta. Võinud ju elada edasi oma rohelises ja luitunud toas. Ja taevas on ka nii selgeks läinud, palju toredam oleks rannas mõnuleda"
- tapeet saab seinast enam-vähem maha võetud ja suundun pausiks kohvi keetma.
- vahepeal telefonikõne emale, kes jagab näpunäiteid, kuidas võimalikult kerge vaevaga hakkama saada ja lohutab, et ka tema on alati tapeedi otse paneelile pannud (ja ma ei ütleks, et kõige koledam välja näeks muide:) ). Ema ma usaldan, tema on kunagi enne minu sündi siseviimistlejana töötanud (loobus, sest tol ajal kasutatavatest materjalidest eralduvad mürgised aurud hakkasid kiiresti tervisele)
- kohvi jahtumise (tarkusetera: et säiliksid mee, mida aeg-ajalt kohviga joon, tervistavad omadused, tuleb see lisada alles jahtunud vedelikku) ajal kogun prahi suurde prügikotti
- väike paus kohvi seltsiks.
- lõpuks on kogunenud piisavalt palju energiat, et töö jätkuks ja olukord ei paista enan niiiiii tume, kui enne pausi:))
- esimesd paanid seina... "fakk, fakk, fakk... kõik läheb metsa, õhumullid, kortsud jne...
- sünnib otsus: minu kätetööd näevad vaid need inimesed, kes pühalikult tõotavad kriitikat mitte jagada (kui suuudan isegi näha, et asi on kehvalt välja kukkunud, talun ma kriitikat väga halvasti)
- pool esimesest etapist (sry teisest - vana tapeedi eemaldamine oli ju ka) hakkab valmis saama, "oi, kle kui harjutada, tuleb väja küll ju:)) " - see tõdemus annab jõudu edasi teha.
- "jehuuu - ülemine pool on seinas nüüd võib lõpuks kohvi- ja söögipausi teha"'



- vahepeal on tuba muutunud väga-väga palavaks, nagu saun juba ainult selle vahega, et saunaõhus ei ole sellist metsikut kogust tolmu (vähemalt ei tohiks olla)
- alumine pool läheb selles osas ladusamalt, et on täpselt ette teada kuluv paanide arv ja ei pea juurde lõikama neid vahepeal. Siiski-siiski... allapoole sai teine tapeet, mis ei taha sugugi nii hästi minu tahtele alluda, kui üles läinud osa.
- vahepeal on väljas läinud pimedaks ning kunstvalgus ei näita kõiki möödalaskmisi sugugi nii jubedna, kui need päevavalguses paistsid.
- "jeee... sain ka sellest jagu - SUPER - jäänud on ainult porte panek"


- "häh, ma mõtlesin, et see on raske (ainus osa tapeetimise protsessist, mille osas arvasin, et vajan abi lisakäte näol) ja pusin lolliks end, aga ei, asi sai minutitega valmis:D")
- viimane pilk oma kätetööle: "hmm... tegelikult võib (arvestades asjaolusid) tulemusega täitsa rahule jääda - vähemalt laetule valguses (mis aga ei muuda otusust, et kritiitikat vastu ei võeta)
- lõpuks ometi saan teostada terve päev mõtetes mõlkunud unistuse - võtta üks mõnus dušš - olgu kiidetud see inimene, kes selle õndsuse välja mõtles:D
- "oot, aga kes selle laga nüüd ära koristab? - ah homme on ka päev, täna olen nii väsinud, nagu oleks pikk ja väsitav töö seljataga (õige jah, ongi ju), poen parem voodisse ära"


Kulud:

• Tapeet 8 rulli = 240 eeku
• Porte 3 rulli = 94,80 eeku
• Tapeediliim = 90 eeku
• Küüned vana tapeedi maha kakkumkiseks = looduse kingitus=> 0 eeku
• Ämber tapeediliimi segamises = kodus olemas ja korduvkasutatav => 0 eeku
• Hari tapeediliimi pealekandmiseks = kunagi soetatud põrandahari (ema sõnul saab hiljem otstarveliselt edasi kasutada seda), kuludesse ei kanna => 0 eeku
• Lapp tapeedi silumiseks = õnneks oli mul mõistust riidekapis inventuuri tehes ja mingeid riideid välja visates neid mitte prügikasti visata ja minema pilduda => 0 eeku
• ----
• Kokku: 424, 80 (kui sellest maha arvata ülejäänud vahendid, mida igaks juhuks rohkem ostsin, oleks kogukulu 333,20)
• Aega kulus (koos kohvi- ja söögipausidega ~ 12 h
  

Ja mida ma sellest kõigest õppisin:

• tapeetimise juures kõige tüütum, väsitavam jne, kuid sellegipoolest kõige olulisem eemaldada seinast vana tapeet.
• "less is more" ütlus ei kehti liimi kandmisel tapeedile
• käed ja sõrmed toimivad väga edukalt ka liimipintslina:D
  
• enda seest võib vajadusel leida ikka krd'i suured jõuvarud, kui motivatsioon on piisav (nt. alustatud asi tuleb lõpule viia ja homme arvatavasti selleks aega ei leia)
• kui tahan tapeedi abil luua muljet värvitud seinast, siis tean millist tapeeti valida:D

PS! Minu jaoks on kuni ärkamiseni ikka veel 16. kuupäev

Saatuse iroonia...

... on see, kui randa minnes ja rannast tulles lõõmab tervet tee päike kuid rannas olles näitab end vaid ülilühikesteks hetkedeks - tulemuseks on see, et mul on varsti riided selga päevitunud ja sedagi vaid minu paremal käel:P

Täna ostsin ära tapeedid elutuppa - ühesõnaga varsti (kui ilm vähe kehvem ja randa ei pääse:P) tekib põnev vaatepilt, kus pikkade roosade küüntega tibi, kes tapeetimisega puutus viimati kokku 10+x aastat tagasi, üritab oma kodu ilusamaks teha. Õnneks seda vaatepilti siiski keegi ei näe, isegi minu kass mitte, sest isegi tema kupatatakse selleks ajaks teise tuppa:D

Vahepeal on mõnus tuttavalt teelt kõrvale kalduda....

... hoides siiski kindlat sihti silme ees. Niimoodi võib sattuda paikadesse, kuhu muidu arvatavasti põhjust sattumiseks ei olekski. Lihtsalt selliseks ekslemisteks peab olema veidi rohkem aega, kuna loodetud otseteed ei pruugi olla ja ring tuleb plaanitust oluliselt suurem.

Nimelt pärast oma selle suve esimest rannaskäiku kodu poole jalutades (sellise ilmaga oleks lausa patt ühistranspordi teenuseid kasutada), otsustasin minna otsima koduteed, mis oleks minu praegusest koduteest pisut otsem. Aga loomulikult selgus, et loodetud otsetee asemel tegin vähemalt pooletunnise ringi sisse :D Aga selle eest sattusin paika, kus suutsin peaaegu unustada, et viibin Tallinnas - selles kärarikkas, meeletu autovooluga jne. linnas. Niivõrd vaikne ja rahulik oli seal. Selle tunnikese jooksul, mis seal veetsin minust möödus vaid mõni auto ja kohalik (sündis ka otsus, et kui ma kunagi rikkaks saan, siis ostan endale sinnakanti maja:P) . Ja ometi lahutas mind lasnamäest vaid kõrguv paekõrgendik. Ühesõnaga avastamisrõõmu mul, kui sisserännanul, leidub siin linnas arvatavasti veel palju:D

Ah jaa, tänu sellele jalutuskäigule tean nüüd ka mina, kus asub sisekaitseakadeemia politseikolledž :P

Aga tegelikult tahtsin kirjutada hoopiski sellest, et lõpuks ometi tunnen ma, et puhkan. Miskipärast vajan selleks, et end korralikult välja puhata ja energiat ammutada suurtes kogustes päikest ja sinna juurde pisut mere läheduse tundmist. Tegelikult ma hommikul kahtlesin, kas on ikka hea mõte oma kurguvaluga randa tuule kätte ronida, kuid õnneks jõudsin otsusele, et kui ka päike pilve taha läheb, saan vähemalt teha ühe mõnusa pika jalutuskäigu koju:)) Ja ma ei kahetsenud oma otusust hetkekski - nii rahulikuna, kui täna, ei ole ma merd vist Pirital varem näinud:P


Loodetavasti tulevad need homseks lubatud vihmasajud alles õhtul ja saan ka homme pärast avastusretke vastassuunas mõne mõnusa tunnikese rannas vedeleda:))

PS! (jubamaeiteamitmendatkordasama)märkus endale: isegi siis (või just eriti siis), kui soov kuskile kiiresti jõuda tuleb bussiaegu vaadata ikka enda peatuse mitte algpeatusest lähtuvalt... jõuad sihtpunkti oluliselt kiiremini:))

Jääaeg 3D-s

Käisin pühapäeval ka lõpuks ära paljukuuldud 3D kinos. (Multi)filmiks oli siis Jääaeg 3.

Ei tea kas põhjus oli selles, et olin oma ootused liiga kõrgele ajanud või lihtsalt natukene halvas tujus, kuid mingit erilist kinoelamust see mulle pakkuda ei suutnud. Nimelt olin eelnevalt ära näinud 4D kino ning kujutasin ette, et elamus tuleb ligilähedane 4D-le vaid selle erinevusega, et ära on jäetud raputamised ja temperatuurimuutused, kuid selle eest ootab mind rohkem sisu ja pikem film. Nüüd tagantjärele mõeldes leian isegi, et pigem oli see 3D isegi pisut häiriv tegur. Esiteks olid need prillid tohutult ebamugavad (tehes isegi pisut haiget lõpuks) ning teiseks tabasin end pidevalt mõttelt, et seda 3D efekti oleks saanud nii mõneski kohas filmielamuse suurendamiseks ära kasutada oluliselt rohkem, kui seda Jääajas tehtud oli.

Filmist endast nii palju, et minu jaoks lähks asi pisut läägeks kätte ära (minus räägib puhas kadedus loomulikult :P) ja esimene osa oli minu meelest oluliselt parem (tõsiasi, mida olen tähendanud ka teiste heade filmide puhul, millele järg on tehtud), kuid naerda sai ja päris mahavisatud ajaks ma seda siiski ei pea:D

Pisut situatsioonihuumorit..

Lahendan nüüd ära ühe võla, mis mul K. ees jäi. Käisin nimelt reedel õllekal Metsatölli kuulamas ja minu ja K. vahel leidis aset vestlus, mis mu kõhulihaste treenituse (õigem oleks küll öelda nende treenimatuse) tõsiselt proovile pani. Ja siis ma lubasin suure suuga, et panen selle vestluse kirja ja teen seda oma blogi (mille pidamisele ma ennegi mõelnud olen) esimese postitusena. Võimalik, et pisut oli minu suuresuulisuses süüdi ka manustatud kesvamärjukene, aga kes seda enam tagantjärgi niimoodi tuvastada suudab ja kuna mul siiski üldiselt on kombeks oma lubadusi pidada, siis siin see on:

K: Mis kuradi elukas see seal tantsib?
Mina: KUS?
K: No seal õlleleti juures.
Mina: Oot, kas sa mõtled seda meest lapsega seal?

Järgmisel hetkel naersime mõlemad kõhud kõveraks (nagu me seda samal õhtul juba eelnevalt korduvalt teinud olime ja mis ei jäänud ka viimaseks ühiseks naerupurskeks sel õhtul).

Niih, nüüd on see lubadus siis täidetud. Vahva õhtu oli, selliseid võiks tihedamalt olla:))