Sõjahaavad

Tegelikult sõjast oli sõjast asi siiski piisavalt kaugel. Esmaspäeval sai nimelt uisutamine ära proovitud (15 aastat tagasi uisud jalas pahkluudel kõndimine ei lähe arvesse). Nimelt ajas G vanadest töökaaslastest seltskonna kokku ning Kertulja kuulutas avalikult, et läheb ning võib mindki kõrvaltoast kaasa haarata. Ega ma tegelikult väga palju ei protesteerinud ka:D
Ohoo... püsin isegi (küll värisevatel jalgadel) püsti ja liigun isegi kuidagi edasi (küll vaevaliselt ja üks käsi uisuväljaku piirdes kinni, kuid siiski)... Tundub, et ka suvisest paarist rulluisukorrast on kasu (kuigi sa vist seda blogi ei ise ei loe, aga aitähh sulle D selle eest) :))
Siiski-siiski: esimene kukkumine (põlved ees) tuleb juba esimesel ringil. Põlv ja jalad teevad valu ning otsustan pisut puhata. Kuid uhkus ei luba alla anda ning juba õige pea suundun järgmisele ringile. Mingi hekt muutun uljaks ning kohe kaotan jälle tasakaalu ning seekord saab tõsisemaid kannatusi minu küünarnukk. Värisevatel jalgel sõidan ringi siiski lõpuni ning endiselt keeldun alla andmast:D
Korra kukun veel, kuid siis suudan piirdest kinni haarata ning minu keha puudutab jääd õnneks praktiliselt olematul kiirusel, seega füüsilised vigastused jäävad selleks kukkumisest tulemata:))

Mingi hetk teeb Kertu ettepaneku käsikäes uisutada, et on julgem. Kuigi ma algselt selles tõsiselt kahtlen (kui üks meist tasakaalu kaotab, kukuvad ju mõlemad), otsustan siiski selle ideega kaasa minna ning selgub, et tal oli õigus. Käsikäes toreda sõbraga uistutada on tõesti palju julgem ("koos kukkuda ei ole üldse nii jube, hoopis lõbus on ju") ning lõpuks julgen ka liuväljaku piiretest pisut kaugeneda:D

Kokkuvõte esimesest sõidust:
- 3 kukkumist
- 2 suurt sinikat
- väga palju positiivseid emotsioone, mis sellesse pimedasse ja koledasse aastaaega hädasti ära kulusid:))
- Koos Kertuga võtame vastu otsuse, et me tahame õige pea sinna tagasi minna:D