Olen viimasel jube laisaks kirjutajaks muutunud. Üks on mulle juba korduvalt märkuse teinud ja täna juba üsna kurjalt:D Algselt oli asi selles, et minu elus lihtsalt ei juhtunud midagi märkimisväärset. Hiljem ei ole "tänu" magamatusele ja kst mis põhjustel veel just erilist kirjutamissoont peale tulnud. Aga tulles tagasi pealkirja juurde: eile suutsin töölt koju liikudes töökaaslasele täie tõsiduse juures mainida, et sulatasin pühapäeval pesumasinat. Mitte et mul oleks õrna aimugi, kuidas või mis põhjustel seda tegema peaks (või ei... põhjuse suudan välja isegi mõelda vajadusel) :D Tegelikult oli lugu täpselt nii proosaline, et tema mainis korra pesupesemist ja mina mainisin, et minu nv. möödus akna värvimise ja külmkapi sulatamise tähe all:)) Seega jah, erilise ajupotensiaaliga ma viimasel ajal just hiilanud ei ole. Aga kui keegi tahab küsida, et kuidas meie majas digiaalkirjastamine käib, siis seda olen vist juba võimeline lausa une pealt seletama...Muuseas olen vahepeal jõudnud lausa kahele kontserdile. Mõlemad toimusid muuseas Rock Café-s. Esimene neist oli Liisi Koiksoni ning Tõnis Mäe ja Chalice ühiskontsert. Liisi säras oma vanas headuses. Ainuke asi oli see, et teda kuulates tundsin, et asi oleks veel täiuslikum jäi üks pisitillukene asi puudu ja see tegi olemise pisut nukraks. Tõnis Mäe ja Chalice ühisetteastumine võttis selle nukra tunde õnneks maha. Chalice oma vahva jutuga (muusika ei ole siiski endiselt päris see, mida mina kuulaksin) ja Tõnis Mägi oma sügavmõtteliste lauludega. Sellest hoolimata tabasin end iga natukese aja tagant mõttelt, et tahaks tagasi sellesse suvisesse hetke, kus kuulasin neid samu laule paduvihmas (viimane lõik postitusest Lummuses). Lihtsalt kogu see vihm ja õhkkond andis nendele lugudele nii palju juurde... Ilmselt parimad asjad siin elus siiski on tasuta:))
Teine kontsert, mida külastasin, oli Led R (samas kohas siis, lihtsalt ülejärgmisel päeval). Olin juba ammu nende kontserdile jõuda tahtnud, kuid ühel või teisel põhjusel on see alati edasi lükkunud (hoolimata sellest, et teadsin kuni laupäeva õhuni neist enam-vähem vaid nii palju, et nad kuuluvad eesti roki raudvarasse ning need paar lugu, mis neilt kuulnud olin, jätsid ülihea mulje). Ka nüüd oli peaaegu oht, et ka sel korral tuleb asi edasi lükata, kuid õnneks siiski leidus üks tore töökaaslane, kes nõustus kaasa tulema. Ja tegelikult ma ei pidanud pettuma: nad ongi head.... Ainult, et teinekord tuleks neid vaatama minna siis, kui endal on rohkem energiat:))
PS! Merka, tänud veelkord selle vahva pildi eest;))
No comments:
Post a Comment